Väärtuslik keskaeg
Mis vaimustab Teid keskaja puhul? Millest Teie huvi keskaja vastu?
Keskajas on väga palju asju, mis kohe kuidagi ei vaimusta. Algelisimate inimõiguste puudumine enamiku ühiskonnaliikmete jaoks. Jäme vägivald inimese keha kallal, olgu põhjus sõda või kuriteo karistamine. Sallimatus. Mustvalge maailma piiratus. Aga selle kõrval ja üle selle on keskaja ülevus, kaunid kristlikud ideed, usk headusesse ja armastusse inimeste vahel. Nende aadete majakad olid eeskätt just kloostrid. Nende valguses kumab keskaja teine pool, kuhu kuulub ka rüütliluule ülevus. Saksa minnesingerite kaudu olen kord ammu keskaja hõrkuse enda jaoks avastanud. Norra nobelisti Sigrid Undseti maailm on seda kinnistanud.
Millised on Teie näidendi "Altari all. Suvi 1343″ seosed tänapäevaga? Millisena näete tänapäeva ja keskaja seost laiemalt?
„Altari all" on üleskutse inimestele väärtustada vähest ja saavutada suurt, näiteks armastust ja leplikkust. Saada õnnelikuks vaimu kaudu. Meie aja inimesed on ilmalikustunud. See pole vaid nõukogudeaja pärand, vaid üleilmne tendents. Vaimsed väärtused on enamiku jaoks asendunud asistega. Ületarbimine on vajadus, millega hüvitame oma ületöötamisest tingitud neuroose. Keskajal inimene oli võimaluse korral sama ahne. Ent meiega võrreldes oli tal kasutada väga kindel ja vaidlustamatu vaimsete väärtuste süsteem, mida vahest alati ei järgitud, aga mis oli silme ees olemas. Ta teadis, et mängu ei võida see, kellel on surres kõige rohkem asju. Et monopol on mujal.
Kloostriellu pürgijad hakkasid tahtlikult oma vaimuga tööle, et mõte asjadele ja staatusele nende pilku ei pimestaks. Näiteks Padise keskaja päevade patroon ja Padise sümboolne isand püha Bernard tegi täispöörde, loobudes nii aadliseisusest kui karjäärist. Püha Dominicus samuti. Püha Franciscus ütles lahti rikka kaupmehe pärija väga paljutõotavast tulevikust. Selle asemele tuli põhimõte „palveta ja tööta", aga mitte selleks, et koguda endale, vaid et anda teistele.
Kui pühaks iga munk sai, sõltus neist endist. Pühakutel oli eriline karisma, aga see oreool lihtsalt raamis nende isetut elu. Aga nad olid inimesed. Küllap tundsid nad kiusatusi, aga said neist üle. Isegi Luther, kes lammutas usu pühakutesse ja imedesse, on nõustunud, et pühakud võivad meile oma eluga eeskujuks olla. See on nende väärtus ka tänapäeval.
Praegu on kergem olla halb, sest hea ja kurja mõiste on hägustunud. Osalt võimendab seda massikultuur. Aga veelahe algab kahest 20. sajandi suurest sõjast, mis murendasid inimese usku seni kehtinud kristlusse. Kumbki maailmasõda täiustas tapatehnikat, kuni suutis haarata ka tagalat, kuigi rindeni võis jääda sadu kilomeetreid. Vägivald kaitsetute vastu tingis totaalse hirmu. Jüriöö 600. aastapäev sattus just sellisesse õhkkonda. Muidugi pigistas nii nõukogude kui Saksa pool sellest eestlaste ülevast müüdist enda kasuks viimase välja. Õnneks jäi Padise sellest mängust välja, puudus piisav propagandaväärtus.
Kui palju olete kasutanud oma näidendis folkoori? Võimaluse korral palun tooge ka mõni näide.
Folkloor ehk rahva lugu on see, mida rahvas mäletab või kujutleb. Üks folkloori alus, aga ühtlasi ka osa on müüt. Müütiline võib olla isik, koht, sündmus. Müüdiks saadakse erlandlikkuse, jõu ja suuruse kaudu. Siis tekib lugu. Kui võime kõnelda Padise kloostri müüdist, siis selle lugu on eestlase jaoks kujunenud ikka Bornhöhe „Tasuja" kaudu. Bornhöhe elas küll mõnd aega katoliiklikus Leedus, aga munkadesse ja kloostritesse suhtus ikka 19. sajandi luterlase positsioonilt. Padise mungad on tal lihtsalt talurahva rõhujad, Pirita kloostri tegeliku olemuse moonutamisest „Vürst Gabrielis" pole mõtet rääkidagi. Sõnaga, meie hea kirjanik (ja Bornhöhe on hea kirjanik!) kasutas stereotüüpe ja just need on 1878. aastast peale lugejate pähe kinnistunud. Tal on ka faktivigu. Näiteks räägitakse „Tasujas" mustkuubedest, aga Padise mungad kui tsistertslased kandsid valget rüüd.
Olen ise hariduselt folklorist ja uurinud muu seas ka skandinaavia keskaegset ballaadi. Seosed Bornhöhe „Tasuja" motiivide ja nende ballaadide ja nende hilisemate saksa sugulaste vahel on ilmsed. Ebavõrdse paari armastuse motiiv on teema, mis alati kõnetab. Nii püsisid rahvavärsid elus, jõudsid saksa tormi ning tungi, hiljem romantikute võttevaramusse. Lossipreili ja röövlipealiku või rändrüütli või lausa timuka lembelugu - näiteks Heine „Schelm von Bergen", eks ole. Aga „Tasuja" stseen, kus Jaanus vaatab terve öö üksisilmi tuld Emilia neitsikambri aknal, on Schilleri „Rüütel Toggenburgi" variant. Padise? Kloostri häving on üle maailma tuntud vana arhetüüp, mis suhtestub vägevalt muinaspõhja suurteose „Vanema Edda" looga totaalsest maailmalõpust suures tules. „Edda" vastavaid värsse lugedes tekivad omakorda viited Johannese ilmutusele. Paganlik ja kristlik müüt on koos nagu lehttainapirukas. Nagu ka meie aeg ja muistne aeg.
Üks isiklik märkus - minu kõige rabavam „Tasuja"-kogemus pole raamatust, vaid vanast viiekümnendate aastate kuuldemängust. Nooruke Ita Ever ütleb pehmelt: „Nüüd läheb ta Tallinnasse, et seal surma saada" ja tema hääl murdub. Ühes napis lauses on armastus, hirm, lootusetus ja uhkus, et armastatu on valinud õige tee. Everi esituses kasvab nende sõnade mõte müüdi mõõtu.
Kuidas on folkoori roll inimeste elus muutunud keskajast tänapäevani?
Keskaja inimene ei osanud lugeda. Teavet vahendati suuliselt. Mälu abistamiseks loodigi pikki riimitud lugusid, lüroeepikat. Lisati dramatismi, mis aktiveeris emotsionaalse mälu. Infoajastu asukas võib leida teavet kust tahes. Kui keskajal kangelastest, näiteks pühakutest, räägiti ja tehti laule, et nende elumudel kinnistuks ja järgimist leiaks, siis tänapäeval pole seda vaja. Aga mainekujundus ja muu PR põhineb endiselt mütoloogial ja stereotüüpidel. Müüt on alles, ainult teises vormis. Hea võrdlus võiks olla, et pühakulugude asemel on kuulsustest nüüd anekdoodid, aga mõlemad aitavad kinnistada stereotüüpe teatud isikute, rahvuste või riikide kohta. Samas näitavad pilalood rahva suhtumist iidolitesse, aga eeskuju võtma neist ei pea.
„Altari all" on pühakulugude folkloorile ehitatud tekst, mis peaks näitlikustama teatud mungaordude stereotüüpe. Et elu on kirev ja igast reeglist erandeid, on ka hälbed stereotüüpidest loomulikud. Näidendil on ambitsioon olla esimene eesti autori kirjutatud miraakel ehk pühakudraama. See on tore vorm, et häid vanu tõdesid jälle meenutada.
