Üheks oluliseks meetmeks peeti regulaar­seid koolitusi. Õpilaste koolitused algasid tei­sel õppeveerandil. Neid viib läbi MTÜ Rah­vakoolitus Elu spetsialist, kiirabiarst dr Mare Liiger. Kuna tegemist on väga huvitava, väär­tustel põhineva lähenemisega, palusime dr Liigeril programmi lähemalt tutvustada.

Kuidas jõudsite väärtuspõhise uimas­tiennetuseni?

Ma ei valinud Tartu Ülikooli arstitea­duskonda juhuslikult – tahtsin saada ars­tiks, tahtsin inimesi aidata. Pärast lõpetamist töötasin kiirabis, kus narkoprobleemid tulid koos uue ajaga tööle kätte. Tõsisemad mär­gid ilmusid 90-ndate teisel poolel, 2000-nda aasta alguses oli neid juba väga palju. Tahtsin mõista, mis toimub.

Läksin doktorantuuri, õppisin meediat ja kommunikatsiooni. Õppides sain aru, et Eesti inimese probleem ei ole mitte narkoo­tikumides, alkoholis ega traumades, vaid sel­les, millised on ühiskonna väärtused. Sõl­tuvusi tuleb vaadata mitte meediku, vaid sotsiaalteadlase pilguga. Sõltuvuste vastu ei olegi võimalik võidelda, muutmata ühiskon­na väärtusi.

Millistest väärtustest me räägime?

Kõigepealt tuleb väärtustada inimlikkust ehk nagu me lastele ütleme: head inimest. Hea inimene on hooliv, mõistev, abistav. Ta näeb enda kõrval ka neid, kellel ei ole niisa­ma palju võimalusi, teadmisi või läbilöögi­võimet nagu tal endal. Tuleb mõista, et ühis­kond on kõigi jaoks.

Tänaseks on meil ligi kakskümmend programmi erinevatele vanustele ja siht­gruppidele. Oleme teinud väärtuspõhiseid koolitusi ka neile noortele, kellel on kokku­puuteid politseiga ja palju muid pahandusi. Aga kui sa neilt küsid, kas tahad saada heaks, inimlikuks inimeseks, siis te­kib vaikus. Siit algab meedia ja kommunikatsiooni koolitus, mis jõuab samuti välja väär­tusteni. Miks inimesed ühel päeval, kui tuli Eesti Vabariik, hakkasid uskuma, et kõige tähtsam on raha ja pidu ja ol­la edukas iga hinna eest? Kust see tuli? Noortele tuleb rääkida, mis on sot­siaalne marketing ja kuidas on võimalik ini­mestega manipuleerida, kuidas reklaamide ja artiklite abil saab panna paika sinu väärtu­sed ja teha ühiskonna reaktsioonid ettearva­tavaks – kuid seda ainult siis, kui sa ei tea ega oska mõtelda. Kõige “hirmsam” asi on mõt­lev inimene, sest ta ei ole manipuleeritav.

Kontrolli abil saab sõltuvusprobleeme küll ohjeldada, aga see ei ole lõplik ohjeldamine. Me hoiame uimastid koolist eemal, aga tõr­jume nad näiteks sõbra korterisse, kelle va­nemad töötavad Soomes. See ei lahenda olu­korda. Oleme ju näinud: võitled kanepi vastu – tuleb ecstasy, võitled ecstasy vastu – tulevad maagilised taimed, spice, seened … Lööd lo­hel ühe pea maha, seitse kasvab asemele. Me võime neid päid raiuda, aga see ei muuda ühiskonna palet. Kõik jookseb kokku väär­tustesse. Teistmoodi seda muuta ei saa.