Vaatamata keelule käivad inimesed ikka salaja ohtlikes Piusa koobastes
Koopad tekitati aastatel 1922-1976, mil sealt kaevandati klaasiliiva. Kaevandamiste käigus rajati käike umbes kümne km pikkuses. Kaitseala moodustati seal maastikulise üksikelemendina Orava vallas, otse raudteejaama lähistel juba 1981. aastal. 1999. aastal kinnitati looduskaitsealale ka kaitse-eeskiri. Piusa koopad on lülitatud ka looduskaitsevõrgustikku Natura 2000. 1999. aastal teostati koopas uuringud ning selgitati välja kõige ohutum ala külastamiseks, see piirati tõketega, sissepääsuks suleti kõik muud avad. Samuti piirati tõketega varingualad maa peal ning paigaldati infostendid ning viidad liikumise suunamiseks. Tollaseid tegemisi teostas Põlvamaa keskkonnateenistus koos RMK-ga.
Piusa koobastesse sisenemine keelati 2006. aastal
2005. aastal hinnati koobaste ohutust uuesti. Spetsialistid leidsid, et külastamiseks sobiv ala on siiski väga varinguohtlik. Koopa laes ja sammastel oli hulgaliselt pragusid ja potentsiaalselt varinguohtlikke kohti, palju värskelt purunenud ja sisse varisenud lagesid, samuti püst- ja horisontaalpragusid ning lõhesid. Mäetööde osakonna peaspetsialist Talvi Sarv lisas uuringus veel, et sammaste kandevõime on oluliselt vähenenud, paaril sambal juba miinimumini, sammastel on kujunenud välja niinimetatud talje ning isegi ühe samba purunemine mäerõhu tagajärjel tekitab laialdase varingu. Koobas suleti täielikult jättes vaid väikese turvatud osa külastuskeskuse demonstratsioonalaks.
Koopa sulgemise põhjused olid väga lihtsad - külastajad ei suutnud kehtestatud reeglitest kinni pidada või ei pidanud neid miskiks. “Avatud koopasuudmete kaudu mõjutavad sammaste ja lagede püsivust temperatuuri-, õhuniiskuse muudatused ning tuuletõmme,” kirjutas Keskkonnameti Piusa koobastiku looduskaitseala külastamise keeluotsuses 2006. aastal. Eriline varisemisoht on koobastikus kevadel koopa laes külmunud savikate kivimite sulamisel ning samuti juulikuus kui liiv hakkab temperatuuride tõustes kuivama.
Tänane päev
Olukord ei ole Piusa koobaste ümbruses teps mitte roosiline. Seda tunnistavad külastuskeskuse töötajad ning ka Keskkonnainspektsioon. Koopaid külastavad salaja nii üksiküritajad, paarid, kuid samuti on värskel liival näha väikeste laste jalajälgi. Ka lemmikloomi on kaasa võetud. Kuuldusi on, et tegeldakse ka rahaliste ekskursioonidega - keegi kuskil müüb koobaste külastamiseks teenust. See on täiesti illegaalne ja lubamatu tegevus. Sissetungijad ei ole ainult meie kaasmaalased. Koobastest on leitud näiteks lätikeelseid kommipabereid ja muud kraami, mis viitavad sellele, et ka välismaalased meie kaitsealust pärandit külastavad ning tegevus võib olla suisa rahvusvaheline.
Vikipeedias olev artiklijupp Piusa koobastest mainib eksitavalt, justkui oleks koopad turistidele avatud, aga nii see ei ole. Avatud on külastuskeskus ja võimalus giidiga koopa suuet külastada.
Külastuskeskuse perenaine Aino Suurmann selgitas, et esimeseks märgiks, et asjad hullemaks pööravad, oli see, et ühel päeval varastati esitluskoobast valgustanud prožektorid. “Siis märkasime, et auto oli sõitnud koobaste peale, otse kaitsealale,” sõnas Suurmann. “Pärast telesaadet “Piire ületades”, kus puudega inimesed käisid koopas, on tekkinud külastajate väga kuri suhtumine külastuskeskuse töötajatesse etteheitega. Pahandatakse, et miks me ei vii neid koobastesse.“ Aino Suurmann rääkis, et kui seda telesaadet seal filmiti, ei olnud külastuskeskus pidevalt lahti ja seetõttu ei pannud ka töötajad telemeeste tulekuid ja minekuid tähele.
“Öeldakse, et isegi oma nime kirjutamisel koopa seinale pääseb õhk paremini sambasse ja see hakkab veel rohkem kuivama,” mainis Suurmann.
Ohtlikkusest ei kiputa aru saama ja argumente, miks koobastesse ennast iga hinna eest sisse pressida, jagub inimestel küllaga. On juhtunud isegi nii, et pereisa on nõudnud külastuskeskusest taskulampe ja avaldanud siirast imestust, miks neid müügil pole.
“Iga liigutus koopas võib inimesele mõjuda krahhina,” leidis Suurmann ning selgitas, et ta on küll piirivalvet, kelle kordon sealsamas lähedal on, mõned korrad appi palunud, ent inimesed on piisavalt vilkad ja jõuavad enne ametiisikute kohaleilmumist kaduda.
Kuidas käituda?
Süstemaatilisi külastusi teeb ka Keskkonnainspektsioon, kuid inspektorite vaatevälja kahtlusaluseid veel sattunud pole. Kuigi alal ringi rallitanud auto saadi kätte ning samuti üks koopas ööbija, kellele ka rahaline trahv vormistatud. Trahvi maksimummäär on Looduskaitseseaduse § 71 lg1 järgi 1200 eurot. Välja on pandud ka hoiatavad sildid, kuid keskkonnakaitse vaneminspektor Sigrid Kasuki sõnul ei ole silt, kus kirjas, et varisemisoht ja koobastesse minek on ohtlik, piisavalt keelava iseloomuga. Ei ole piisavalt mõjunud surnupealuuga märk ega ka leinapärg koopa suudmel. Põhjus uisapäisa tegutsemises võib olla ka see, et tänapäeva inimesed armastavad ju ekstreemsusi, ja mis veel tobedam, seda ka mobiilidega filmida.
Mures ei ole ainult keskkonnakaitsjad ning -teadlikud inimesed. Nii Kasuk kui Suurmann leiavad, et kahjuks on olukord jätkuvalt halb ja võib suvemelu kerides hullemakski minna. Tegelikkuses ju midagi juhtunud veel ei ole. Hoiatav näide Taevaskoja Emalätte varisemisest ei ole veel piisavat tähendust omandanud. Küll aga võiks Keskkonnainspektsiooni kahtlasest tegevusest teavitada lühinumbril 1313. Me kõik võiksime kaasa aidata, et suuremat õnnetust vältida.
