Eestis meeldib väga

Neiu soovis tulla just mõnda Skandinaavia riiki, kuna on põhjamaades lapsena palju reisinud. Ka on talle südamelähedased siinne loodus ja inimeste rahulik ning vaikne loomus. „Oleks ma Eestist enne siiatulekut rohkem teadnud, oleksin ma kohe kindlasti tahtnud siia tulla,“ muigab Annika ning leiab, et sattus juhuslikult täitsa õigesse kanti. Töökoha Eestis leidis tüdruk väga kiiresti. Veidike peavalu tekitas saatva organisatsiooni* leidmine.

„Just paberimajanduse mõttes. Asutusi otsides pidin täitma mitmeid erinevaid dokumendivorme ja see oli pisut tüütu. Samas oli kogu protsessvaeva väärt ja saatev organisatsioon aitas mind palju“, kõneleb Annika. Tüdruk töötab hetkel Tõrva Kodus, mis pakub ööpäevaringset erihoolekandeteenust vaimse puudega täiskasvanud inimestele. Nendele erinevate huvitegevusringide läbiviimine ongi neiu põhitööks. „Mängime koos jalgpalli, loeme raamatuid, teeme käsitööd, laulame või kuulame muusikat, tantsime, küpsetame“, loetleb Annika, mida kõike ta Tõrva Kodus oma hoolealustega ette võtab. Annika jaoks on oluline, et ta oma tegevusega saaks iga päev vähemalt ühe inimese päeva paremaks muuta. „Kõik need tegevused, mis me siin teeme, ei ole ju midagi nii erilist, enamusele meist on need tavalised igapäevatoimetused. Aga nendele inimestele siin on see suur asi, kui keegi nendega tegeleb, nendele tähelepanu pöörab ja nad saavad treenida nii oma keha kui aju.“

Raske ja huvitav

Oma suurimaks väljakutseks peab tüdruk eesti keele võimalikult kiiresti selgeks õppimist. „Eesti keel on hästi ilus, aga päris raske“, tunnistab Annika, kes soovib kohalikku kogukonda võimalikult kiiresti sisse elada ning peab võtmeks just keeleoskust.“ Alguses oli keeruline ka oma hoolealustega suhelda. Mina ei saanud nendest aru ega nemad minust, aga tegelikult saime ikkagi hakkama ja ka ilma üksteise keelt oskamata on võimalik omavahel lävida. Samas on hästi hea tunne üha enam ja enamaru saada, mida mu hoolealused mulle öelda tahavad“.

Kodust eemalolek on Annika sõnul võrdselt raske ja huvitav. Kuigi ümberringi on inimesed, kes toetavad ja aitavad, on kogemus teda päris palju iseseisvamaks muutnud ning üksi asjadega hakkama saamine tekitab uhkust. „Euroopa vabatahtlikus teenistuses osalemine annabki väga eripalgelisi kogemusi. Ühelt poolt on see iseenda tundmaõppimine, teisalt avastad uusi kultuure ja keeli. Lisaks eesti keele ja kultuuriga tutvumisele õpid ka inglise keelt ning kuna kokkupuuteid teiste Eestis olevate välisvabatahtlikega on palju, kohtud tegelikult inimestega tervest maailmast“, räägib Annika. „Ma arvan, inimesed peaksidki rohkem üksteisega silmast silma suhtlema, vaid nii õpime tegelikult üksteise kohta. Meedias loodud pildid ei ole tõesed“.

Annika loodab, et tema kogemus inspireerib ka teisi noori minema teistesse riikidesse vabatahtlikuks, nii nagu tema venna lugu teda inspireeris. „See on ainulaadne kogemus, mida saabki läbi elada vaid üks kord elus. Seda ei tohiks maha magada!“