Vabatahtlik Siberist: elu Eestis on lihtne
Ülikoolis küll inglise ja vene keele ning kirjanduse eriala lõpetanud Julial oli EstYESi poole pöördudes kindel soov töötada just lastega. «Juhtus aga nii, et sain lapsed koos emadega,» naerab Julia tagantjärele.
Kuigi töö lastega ema ja lapse turvakeskuses on olnud väga rikastav ja huvitav, tunnistab hakkaja tütarlaps siiski, et see on olnud ka emotsionaalselt väga raske. «Selleks tööks ei saa kunagi lõpuni valmis olla. Iga lapsega tekib omamoodi side. Väga valusana meenub juhtum, kus ühe pere väikelapsed tuli olude sunnil isiklikult laste varjupaigale üle anda,» räägib Julia töö varjukülgedest.
Samas valmistab talle suurt rõõmu, kui koos emaga turvakeskusesse saabunud laps ühtäkki avaneb, töötaja omaks võtab. Kogu meie töö põhineb usaldusel, ent selle võitmine nõuab alati omajagu aega ja kannatust. On tõsi, et tuleb olla järjekindel korda nõudes ning käitumisreegleid õpetades. Lapsed vajavad Julia sõnul ka järeleaitamist koolitöödes, suhtlemist ja julgustust. Julia sõnul on hämmastav jälgida turvakeskusesse saabunute arengut, nende muutumist. «Võtan mingil moel osa iga siinviibija saatusest. Püüan nende kõrval lihtsalt elada, aidata neid nende muredest ja vajadustest lähtuvalt. Nagu me siin omavahel räägime, et töö iseloom sõltub sellest, kes parasjagu kodus on,» räägib neiu.
Ka ema ja lapse turvakeskuse vanemsotsiaaltöötaja Helgi Lepa kinnitab, et paik on muudetud asukate jaoks nii koduseks kui võimalik. Koos tähistatakse eesti riiklikke ja rahvalikke pühi: jõule, vabariigi aastapäeva, vastlaid. Alati peetakse laste sünnipäevi. Eriti läks Juliale südamesse üks sünnipäev, mille järel turvakeskuses viibinud laps tunnistas, et see oli olnud tema elu esimene päris sünnipäev.
Julia peab väga toredaks, et Eestis järgitakse rahvalikke traditsioone enam kui tema kodukandis Siberis. Ta nautis tuledesärast jõuluaega, siinseid rahvusroogi, vastlamelu ja vabariigi aastapäeva pidustusi. Samuti on talle muljet avaldanud meri. «Meri on minu jaoks midagi erilist. Loodus on küll üldjoontes meie omaga sarnane, ent meil on rohkem mägesid ja jõgesid, siin aga saan minna mere äärde, millal vaid soovin,» jutustab Julia.
Eesti elu on jätnud Juliale hea mulje. Siin tundub talle rahulik ja harmooniline. Nende üheksa kuu jooksul on tütarlaps oma sõnul kohtunud vapustavate inimestega, kes teda on abistanud ja innustanud. Julia kiidab ka siinset asjaajamiskorda, mis on inimese jaoks väga mugavaks tehtud: kõike on võimalik kiirelt ja lihtsalt interneti teel korraldada. Reisida on imelihtne, selleks ei pea alati vormistama viisat nagu Venemaal. Julia on rännanud läbi kogu Eestimaa, käinud siinoldud aja jooksul ära juba Leedus, Lätis ja Rootsis. Järgmiseks seisab ees väike väljasõit Peipsiäärsetesse küladesse.
Keskuse vanemsotsiaaltöötaja Helgi Lepa ei jõua Julia töökust, heasüdamlikkust, vastutulelikkust ja käsitööannet ära kiita: «Meil on olnud Juliaga algusest peale vapustavalt hea koostöö. Ta on võitnud kõigi meie töötajate ja keskuse abivajajate südamed. Me hakkame temast kindlasti puudust tundma.»
Juliagi lahkub sügisel Eestist vaid ilusate mälestustega. Isegi kui ta tulevikus end sotsiaaltööga siduda ei kavatse, on ta ometi muutunud selle aasta jooksul tugevamaks ning saanud rikkaliku kogemustepagasi, et tulla toime mis tahes elusituatsiooniga.
