Päästekooli instruktorite Igori ja Marko juhendamisel jagati inimesed kahte gruppi. Ühe grupiga katsetati uut, vastvalminud suitsusukeldussimulaatorit. Teine grupp leppis nii öelda „sisse töötatud saunaga".

Suitsusukeldumissimulaatoris jälgitakse kinnise ruumi põlengul tekkivaid tulekahju faase. Kuna päästjate tuppa sisenemiseks peab avama ukse või akna ja värske õhk pääseb põlemiskoldesse suurenevad leegid ja võivad vahel ka plahvatuslikult levida. Kui ruumi laes on temperatuur 600 kraadi või rohkem ning õhku tõstetud ajaleht süttib iseenesest võib tulekahjul näha musta suitsu foonil vaikselt üle lae libisevaid leeke. Selliseid „tuleingleid" said vabatahtlikud näha harjutuse ajal mitmel korral. 

Demopäeval kogetu ei ole otseselt võrreldav tegelikul tulekahjul hingamisaparaatides suitsus kannatanute otsimise või tule kustutamisega. Küll said Väike-Maarjasse kogunenud vabatahtlikud päästjad aimu hingamisaparaatide kasutamisega tekkida võivatest probleemidest ja ka hingamisaparaatide kasutamise plussidest. 

Umbes pooltel väljakutsetel jõuavad vabatahtlikud päästjad sündmuskohale esimese abistajana hoolimata sellest, et väljakutset ei oodata komandos vaid ollakse koduses valves. Esimesena kohale jõudnutel lasub vastutus nii järgmistele saabujatele õnnetuse suurusest täpse info edastamisel kui ka  päästetegevuse alustamisel.  Juhul kui põlevas hoones on inimesi, kes omal jõul sealt välja ei saa peaks olema valmis hingamisaparaatides hoonesse sisenemiseks ja abivajajate välja toomiseks. Seda nimetatakse elupäästevõimekuseks.

Vabatahtlikel päästjatel puudub hetkel nii varustus, koolitus kui ka luba hingamisaparaatide kasutamiseks. Teisiti öelduna puudub elupäästevõimekus. Omal nahal  Väike-Maarjas kogetu annab mõtteainet, kui kiiresti ja kuidas vabatahtlikud päästjad saaksid hakata tulekahjudel  hoonesse sisenemisel ja inimelude päästmisel kasutama sarnaselt elukutseliste päästjatega hingamisaparaate. 

Päästja, olgu siis vabatahtlik või elukutseline, ei saa olla elupäästevõimekuseta.