Kauksis ootas meid lahke looduskeskuse pererahvas, kes suure bussitäie uudishimulikke endale sappa võttis ja kõigepealt sügisese metsa vaikust kuulama manitses. Nii suurt hulka õpilasi on üpris raske päris vaikseks saada, kuid hetk iseenda ja metsaga sai olema tõesti vaikne.

Mööda metsa kõndides saime teada erinevatest metsakooslustest ja huvitavatest taimedest. Sellest, et mets on tervik ja igal väiksemalgi taimel ning putukal on metsas oma ülesanne, mis hoiab metsa tervena. Saime teada, miks männimetsas on valge ja kuusemetsas pime, miks inimene peab vahel metsa hoidmiseks oma tegevusega sekkuma ja sellestki, et tänu metsale, mis katab suurt osa Eestimaast, ei saa me eriti nuriseda saastatud õhu üle. See, et loodust peab hoidma ja et inimene on lihtsalt üks väike osa sellest, sai selgeks igaühele. Võimalus Peipsi järve rannal jalutada ning kuulata juhendajate juttu, kuidas laine vahel peaaegu metsani ulatub, pani mõtlema looduse võimsuse üle.

Keskusesse tagasi saabudes ootasid ees soe tee ja Iisaku pagaripoest pärit lihaleib, mis oli nii hea, et eesti keele tunnis õpitud kõnekäänd „viib keele alla", sai kõigile arusaadavaks. Lõpuks said öeldud toreda päeva eest tänusõnad looduskeskuse töötajaile ja bussiga kodu poole sõites saatis meid imeilus sügisilm, kus värvide mängus oli ühel pool teed päike ja teisel pool vikerkaar.