Vahetusõpilased kiidavad saadud kogemust
Anett-Estella soovis kirjutada uurimustööd vahetusõpi lastest ja kui ta läks teemat ju hendava õpetaja Sirje Ehrenpreisiga sel teemal arutama, küsis õpetaja, kas neiu ei sooviks ise ka Comeniuse projekti kaudu vahetusõpilaseks minna.
Suur töö oli vajalike dokumentide kordaajamine. Suvel hakkas õpetaja Ehrenpreis neidudele ka rootsi keelt õpetama ja kohapeal läks keeleõpe hooga edasi. Anett lootis, et saab kolme kuuga keele rohkem selgeks, „aga seal rääkisid kõik nii head inglise keelt ja lihtsalt soovisid ennekõike inglise keeles suhelda, mul endal oli ka lihtsam end inglise keeles väljendada".
Eesti tüdrukud õppisid põhiosa ajast Vara kommuuni Kvänumi asulas Nästegårdskolan'i põhikoolis ja kolm nädalat Vara gümnaasiumis. Põhikoolis õpiti koos 9. klassiga, aga kõiki tunde nendega koos ei tehtud. Miks siis? Aga proovige ise näiteks matemaatikat rootsi keeles õppida, kui keeleoskust napib. Kodundustundides oldi koos 8. klassiga ja rootsi keelt õpiti koos sisserändajatega, kes samuti tegid selles keeles esimesi samme. Tavaline rootsi keele tund oleks tüdrukutele veel üle jõu käinud.
Aneti arvates oli Kvänumi kool pea sama suur kui Märjamaa kool ilma gümnaasiumiosata. Meie oludest väga erinev oli see, et seal ei märgi tunni algust koolikell ja ka tunnid on erineva pikkusega. Meie neiud käisid ringi, paberileht käes, kuhu oli kirjutatud selle päeva tundide ja vahetundide pikkus ja imestasid, kuidas see sealsetel õpilastel kõik meelde jääb. Aneti sõnul ta gümnaasiumi õppesüsteemist päris täpselt aru ei saanudki.
Õhkkond Rootsi koolis näis olevat mõneti vabam kui Eestis, ei ole nii palju stressi, sest ei anta nii palju koduseid töid. Aga mõnes tunnis ei olnud ka korda ja kohatine vabameelsus pole meie koolis tavaks. Vahetusõpilastele koduseid ülesandeid ei antud, aga õhtuti õppisid nad rootsi keelt või täitsid Eestist kaasa antud töölehti ja ülesandeid. „Võibolla sellepärast ei ole me praegu teistest nii palju maha jäänud," arvas Anett.
Mõlemad piigad jäid Rootsis veedetud ajaga väga rahule. „Mulle meeldis Rootsis olla ja need kuud andsid väga hea kogemuse. Oli nii paremaid kui halvemaid päevi, aga väga suurt koduigatsust ei olnud. Üldiselt vedas meil mõlemal ka peredega," rääkis Anett.
Tema elas kahes peres, Marin koguni kolmes, mis tähendas ka pidevat kohanemist. „Olen nüüd iseseisvam ja julgem, varem ei kippunud võõrastega eriti rääkima, sain hea inglise ja rootsi keele praktika," loetles Marin selle kogemuse plusse. Kohatud inimesed olid kõik väga sõbralikud ja väike hirm pere vahetamise eel osutus pärast alusetuks, meenutas Marin.
Nii seal olles kui tagasi jõudes tuli kirjutada ka kokkuvõtteid, mis tundides käidi ja tuua välja erinevusi.
„Kindlasti tahaks veel kusagile vahetusõpilaseks minna. Nüüd sai alles maigu suhu. Nii lahe oli suhelda teiste vahetusõpilastega! Stockholmis saime koolitusel kokku vahetusõpilastega Rootsi eri paigust, teine kord tulid vahetusõpilased nädalaks sellesse piirkonda, kus meie olime. Kui Comeniuse projektiga tuleksid Märjamaale vahetusõpilased, võtaks ma kindlasti kellegi enda juurde elama," kinnitas Anett.
„Soovitan vahetusõpilaseks minna, see annab nii palju juurde," ütles Marin. Tagasi jõudsid tüdrukud novembri teises pooles ja kodus on nad olnud alles kolm nädalat. Loomulikult tuleb neil nüüd õpingutega pingutada, et teistele järele jõuda, aga õpetajad on mõistvad ja on andnud selleks ka aega. Nii Marin kui Anett on lõpetanud muusikakooli ja harjunud, et kogu aeg on vaja lisaks tavakoolile veel pingutada, sestap ei käi praegune olukord neile üle jõu. Nad alustasid siin kohe ka autokoolis käimist. Rootsi keelt ei taheta samuti unarusse jätta ja jaanuarist jätkavad Anett-Estella Pütsep ja Marin Jors kodukoolis rootsi keele õpinguid.
