Vahetusõpilasena Uruguays: Vahetus-aasta algas kottpimedas, ihuüksi ja ilma telefonita

 (16)
Vahetusõpilasena Uruguays: Vahetus-aasta algas kottpimedas, ihuüksi ja ilma telefonita
Vaade Rosario ühele kõrvaltänavaleErakogu

Daniel Sei Keila Koolist veetis aasta vahetusõpilasena Lõuna- Ameerikas Uruguays. Kuidas kooliaasta kodust nii kaugel möödus? Daniel oli nõus vastama Keila Lehe küsimustele.

Kuidas sattusid vahetusõpilaseks Uruguaysse?

Olen reisinud palju ning soov kuskil kauem aega veeta, õpinguid jätkata vms oli mul ammu. Kui mu endine klassivend Mihkel Kohava läks Kolumbiasse vahetusõpilaseks, siis tundsin kohe, et tahan seda samuti teha. Nii võingi tõdeda, et sattusin vahetusõpilaseks tänu Mihklile. 2011. aasta lõpus saatsin YFUsse vahetusõpilase taotluse ja hakkasin seda asja ajama.

Oli see sinu esimene nii pikk lend, kust kaudu lendasid?

Minuga reisis veel ka Viljandist pärit Anni ning reisi marsuudiks oli Tallinn-Helsinki-München-Sao Paolo-Montevideo. See ei olnud mu esimene lend üle ookeani, kuid kunagi varem polnud reisinud kolme vahepeatusega ning see oli omaette kogemus, mis õnneks möödus ilma suuremate raskusteta, nii minnes kui ka tulles. Küll aga ei saa mainimata jätta, et tagasi lennates oleks äärepealt Helsinki- Tallinn lennust maha jäänud, mis oleks üpris totter olnud. Õnneks seda ei juhtunud.

Mida teadsid enne sõitu sellest maast?

Hetkel, kui langetasin otsuse, et sinna minna, ei teadnud ma Uruguayst suurt midagi. Ülemäära uurimistööd ei teinud ka enne minekut, kuna ei tahtnud tekitada endale liigseid ootusi. Veidike kultuurist sai loetud ning loomulikult mängis suurt rolli sinna minekul asjaolu, et Uruguay tuli eelmisel jalgpalli MM-il neljandaks.

Iguazu kosk Brasiilias on võimas vaatepilt Erakogu

Millisesse kooli läksid, kuhu sattusid elama ja kui kaua sa seal kokku olid?

Minu uueks koduks sai Uruguay pealinnast Montevideost 200 km kaugusel asuv Rosario, kus elas ligikaudselt 10 000 inimest, kuid mulle tundus, et neid oli poole vähem. Suuruselt oli linn üsnagi sarnane Keilaga, tänavad olid jaotatud blokkideks, mina elasin kesklinnas.

Käisin kohalikus koolis nimega Rosario AUIC (Liceo de Rosario Agustin Urbano Indart Curuchet) ning viibisin seal 2012. aasta augusti lõpust kuni eelmise aasta juuli keskpaigani.

Majapidamine, kus viibisin, oli, võrreldes teistega sealses piirkonnas, väga hea. Mind võõrustanud peres elasid ema, tema kavaler ning minust aasta vanem poeg. Asjaolu, et mul on peaaegu sama vana vend, tegi sõprade leidmise ning seltskonda sulandumise lihtsamaks. Seal peres oli ka minuga sama vana tütar, kuid huvitaval kombel oli tema samal ajal vahetusõpilasena Eestis. Nägin teda kõigest päev enne tagasilendu.

Kuidas said keelega hakkama?

Kuna hispaania keel pole teada mis keeruline, siis juba paari kuu pärast sai igapäevaasjad aetud. Asjaolu, et minu linnas ei olnud ühtegi sobilikku hispaania keele õpetajat, keda YFU oleks saanud määrata, tegi selle õppimise muidugi individuaalselt raskemaks, kuid aastavahetuseks oli keel suhtlustasandil täiesti suus.

Võrdle nende kooli meie kooliga.

Rosario linnakooli ja Keila Kooli vahel ei saa vast tõmmata mitte ühtegi paralleeli. Alustades ainekavaga ning lõpetades koolipäeva alguse ajaga. Vanematel klassidel algas kool kell 13, nooremad õppisid hommikul.

Nii oli tehtud sellepärast, et koolimaja oli väike ja kõik ei mahtunud korraga kooli ära. Gümnaasiumiastmes sai valida kolme haru - looduse, majanduse ja reaalainete vahel. Käisin reaalkallakuga klassis, kus õppis kõigest 9 õpilast, kellest 7 olid tüdrukud. Kõige suurem oli loodussuunaga klass 20 õpilasega. Suur osa tunde toimusid meil kõigil koos, näiteks inglise keel, filosoofia ja kirjandus. Koolitund kestis seal samuti 45 minutit ning vahetund oli keskmiselt 10 minutit, millele lisandus õpetaja hilinemisaeg, mis oli seal kõikidele inimestele omane. Mainimata ei saa jätta ka seda, et seal puudus lõunasöök ning kohvik korraliku söögiga.

Võõrkeeltena õpiti meie koolis ainukesena inglise keelt ning see tase on seal väga madal. Põhjuseks võib tuua seda, et seal piirkonnas võõrkeeli eriti ei kasutata. Uruguay on suhteliselt sõltumatu riik ning kõik asjad saab korraldatud hispaania keeles.

Euroopa kohta teati vähe, rääkimata Eestist. Oli muidugi erandeid ehk neid, kes on ise uurinud, aga koolis sellele tähelepanu ei pööratud. Mingi alus antakse, aga sedagi algklassides.

Kohalik ujumismeeskond enne võistlust Erakogu

Loe veel

Iseloomusta uruguailasi. Kas torkasid heledate juustega nende seas väga silma?

Uruguailased on äärmiselt sõbralikud, positiivsed ja heasüdamlikud, ükskõik mis seltskonnas olles ei tundnud ma ennast kunagi võõrana. Kohalikud näitasid pidevalt välja uudishimu ning olid väga sotsiaalsed.

Heaks näiteks on see, et Eestis ma tegin koduseid töid koos klassikaaslastega viimati vast algkooli algklassis, kuid Uruguays oli tavaline, et ka lõpuklassides minnakse pärast kooli kellegi juurde koju, et koos õppida. Iseasi muidugi, kui palju seal õppimisest välja tuli.

Heledapäisuse kohta sain kommentaare kuni vahetusaasta lõpuni, küll ma meenutasin kellelegi kedagi ja muud sellist. Tähelepanu väheks ei jäänud.

Kui palju said näha Uruguayd kui maad?

Suur osa Uruguayst jäi nägemata ning see on ka põhjus, miks soovin kunagi sinna tagasi minna. YFU korraldas meile paar reisi siia-sinna, vanematega sai käidud väheke reisimas, kuid siiski suur osa Põhjaja Ida-Uruguayst jäi nägemata. See-eest käisime YFU ja teiste vahetusõpilastega Argentiinas, Buenos-Aireses ning Brasiilias Iguazu looduspargis, mida soovitan kõigil, kellel võimalus, külastada - see on uskumatu kogemus.

Jalgpall on Uruguay rahvusspordiala, õnnestus ka sinul seal jalgpalli mängida?

Jalgpall oli Uruguays igapäevane tegevus, sai mängitud koolis, enne kooli ning peale kooli. Samuti võtsin osa ka kohaliku jalgpalliklubi treeningutest. Tegelesin seal veel ujumisega, osalesin ka paaril vabariiklikul võistlusel. Ühel nendest suutsin saavutada medaliväärilise koha, nimelt teise koha 100 meetri rinnuliujumises.

Meenuta mõnd lõbusamat hetke sellest aastast.

Peale YFU algusseminari saadeti kõik vahetusõpilased bussi peale, et need peredesse suunduksid. Mina sõitsin oma kodulinna üksinda. Bussis oli wifi, väga mugavad istmed ja oli kahju, et sõit kestis kõigest 2 tundi. Vahetult enne sihtpunkti jõudmist sai mu telefoni aku tühjaks. Lähenedes Rosariole olin väga elevil ja mõtlesin juba, mida teha, kui mind võõrustavat peret näen.
Kujutasin ette, et kui lähen bussist maha, on mu tulevased pereliikmed rõõmsalt vastas, aga bussist väljudes ei olnud seal kedagi ega midagi peale ühe tühja bussi. Bussipeatus asus 3 kilomeetrit linnast meie Selveri parkla suurusel platsil ja 50 meetrit eemal oli mingi autotöökoda. Väljas oli juba kottpime ja suhteliselt külm.
Olin kindel, et pere tuleb varem või hiljem sinna, YFU töötajad ütlesid laagris mitu korda, et uruguailased ei ole aja suhtes just kõige täpsemad inimesed.
Istusin kiirtee kõrvale suure reisikohvri otsa, panin talvemütsi pähe ja jäin ootama. Viie minuti pärast sõitis ka tühi buss platsilt ära ning jäin üksinda sinna minu jaoks täiesti võõrasse kohta, kuid uskusin, et vanemad tulevad varsti. Pärast pool tundi istumist olin juba väga nördinud, mõeldes, et jummel, nii pikalt nad küll hiljaks ei jää. Mõne minuti pärast tuli bussijaama takso ning sinna läks äsja mööda sõitnud bussilt tulnud pere. Kasutasin siis juhust, läksin ligi ja küsisin võõrastelt telefoni, et helistada enda pereemale. Inglise keelt nad muidugi ei rääkinud, näitasin paberi peal numbrit, ütlesin telefono ja imiteerisin telefoniga rääkimist käega.
Õnneks said nad aru ja kui helistasin antud numbril, sain teada, et pereema ei saa sõnagi inglise keelest aru. Ma olin lausa ehmatanud, kui mõistsin, et uruguailased tõesti ei räägi muud kui hispaania keelt ja ma ei kujutanud ette, kuidas ma nende juurde jõuan, ilma et mingit konflikti või arusaamatusi ei tekiks. Pead vangutades andsin telefoni omanikule tagasi. Siis mõtlesin, et vahet pole, sõidan taksoga koju. Näitasin neile aadressi ja nad lubasid oma taksoga mu ära viia, õnneks mahtus ka kohver ilusti ära. Poolel teel olles helistas Ana, mu võõrasema, sellele numbrile tagasi ja kuulis, et mind tuuakse taksoga koju. Koju jõudes tulid Ana ja Javier, tema kavaler, rõõmsalt ligi, vastuvõtt oli rõõmus ja nad juhatasid mind tuppa. Ma ei suutnud uskuda, et selline asi juhtub kohe mu vahetusaasta alguses, kuid see jääb kindlasti terveks eluks meelde.

Pilt Uruguay perega vahetult enne äralendu Erakogu

Tagasi Uruguaysse ei igatse?

Mida rohkem sellele mõtlen, seda rohkem tahan tagasi. Kindel on see, et millalgi külastan Uruguayd veel, iseasi millal...