Vaike Kiitsak - teenekast lasteaiakasvatajast kriminaalhooldajaks
Mitte üheski neljast omavalitsusest pole kuritegevus kõrgem kui viis aastat tagasi ja see näitab, et riiklik ennetus- ja karistussüsteem toimib. Üheks võtmeisikuks selle puhul on kindlasti kriminaalhooldaja, kes tingimisi karistatute puhul järelvalvet teostab. Tõrva linna ja ümbritsevate valdade puhul on seda tänuväärset tööd teinud juba 17 aastat Vaike Kiitsak. Kui teil pole selle tegusa daamiga isiklikke kokkupuuteid või teda nägupidi ei tunne, siis ärge heitke meelt - enamasti tähendab see seda, et olete oma elus käinud õiget ja ausat rada pidi.
Helme Kihelkonnaleht uuris, kuidas karjääri jooksul sadade kohalike inimeste elus rolli mänginud Kiitsak selle tööni jõudis ja mida tema töö endast ette kujutab.
Kuidas saadakse kriminaalhooldajaks ja kuidas Teie jõudsite selle ametini?
Kui 1998. aastal kuulutati välja konkurss kriminaalhooldusametniku ametikohale, kandideerisin minagi. Enne seda olin töötanud 23 aastat lasteaiakasvatajana, kuid tundsin, et aeg on küps muutusteks. Töö on huvitav. Teadmised, kogemused ning oskused on saavutatud läbi koolituste, mida pakutakse tööandja poolt ning iseenesest mõistetavalt igapäevatöö kaudu. Isiksuseomadused, mis kriminaalhooldusametnike töös tähtsust omavad, ongi just hea suhtlemisoskus, suutlikkus iseseisvalt vastu võtta otsuseid oma ametikoha pädevuse piires ning võime töötada tulemuslikult pingeolukorras.
Tõrva-Helme-Hummuli-Põdrala kriminaalhooldaja haldusalas on üks väiksemaid hoolduspiirkondi terves Eestis. Kas see tähendab, et meil on palju järelvalvet vajavaid kriminaale?
Tartu Vangla kriminaalhooldusosakonna tööpiirkonnad on Tartu, Jõgeva, Viljandi, Valga, Võru ning Põlva maakond. Kriminaalhooldusosakonnal on ka piirkondlikud esindused. Valga esinduses on minu teenindada Hummuli, Helme ja Põdrala vald ning Tõrva linn. Teostan kriminaalhooldust mulle määratud hooldusaluste üle alates vanusest 21 aastat. Keskmiselt 35-40 isikule, kelle hulgas on üldkasuliku töö sooritajad (vangistus on asendatud üldkasuliku tööga), vanglast ennetäht¬aegselt vabanenud ning karistusest tingimisi vabastatud. Nooremate isikutega tegeleb noortele spetsialiseerunud ametnik.
Kuidas näeb välja kriminaalhooldaja tööpäev? Kuidas hooldusalusega kohtumine?
Üldjuhul on kriminaalhooldaja tööpäev üsnagi ära planeeritud: kohtumine hooldusalustega, kellele on määratud just selleks päevaks registreerimiskohustuse täitmine; individuaaltöö korras sotsiaalprogrammi ja/või hoolduskavas planeeritud tegevuse läbiviimine (vestlus, teemakohase töölehe täitmine ning selle analüüsimine); vestlused teemadel, mille kaudu võib täheldada ohtu uue kuriteo toimepanemiseks (tegevust nimetatakse riskihindamiseks, mille pealt kavandatakse tegevused ehk teisisõnu koostatakse hoolduskava); kui on laekunud taotlus koostada vastus vanglapäringule (kinnipeetavate kohta, kellel on tekkinud võimalus vabaneda vanglast ennetähtaegselt), siis toimubki selle koostamine, millele on eelnenud andmete kogumine ning kinnipeetava kodu külastamine. Kui laekub info, et hooldusalune on katseajal pannud toime süüteo, on vajalik see kajastada eriteate näol. Tööpäeva sisse mahub ka ettevalmistus temaatilisteks vestlusteks, näiteks, kuidas lahendada konflikte.
Kriminaalhooldusalusega on võimalik tutvuda sisulise töö kaudu, s.o vestlused ametiruumides ja tema kodus ning kohtumised tema lähedastega. Sisuline töö on palju laiaulatuslikum ning soovitud eesmärgi saavutamiseks kulub palju aega, nt seniste käitumismustrite asendamine sobivamatega, et vältida uut kuritegu.
Siinse piirkonna kriminaalhooldusalused täidavad kenasti reegleid või on nendega probleeme? Milliseid?
Üldjoontes kuulevad kriminaalhooldusalused juba kohtus, milliseid kontrollnõudeid ning kohustusi on neil vajalik määratud katseajal täitma hakata. Esmakohtumisel kriminaalhooldajaga toimub sel teemal veelkordne vestlus ning hooldusalune kinnitab enda allkirjaga, et on kõigest aru saanud. Kriminaalhoolduses on tegemist inimestega, kelle üle tuleb teostada järelevalvet ja samas osutad abi nende sotsiaalseks kohanemiseks. Enamasti kuuluvad kriminaalhoolduse sihtrühma inimesed, kellel on sotsiaalprobleeme, tööpuudus, ülemäärane võlgnevus, uimasti- või muu sõltuvus. Kuigi on erandeid, täidetakse kontrollnõudeid hästi. Ja kui juhtubki nii, et ei ole võimalik määratud ajal
kohale ilmuda, teavitatakse sellest kriminaalhooldajat.
Valgamaa üheks keskuseks olev Tõrva linn ning siin asuv kriminaalhoolduse esindus on teeninduspiirkonna hooldusalustele hea koht, täitmaks kohtu poolt määratud kontrollnõudeid ning kohustusi. See asjaolu aitab nii hooldusalustel kui ka minul pidada kinni tähtaegadest ning anda parim panus sisuliseks tööks. Normaalne bussiühendus valdadest linna ja tagasi, töötukassasse pöördumiste ühildamine esindusse tulemisega ning esinduse soodne asukoht linnas soodustab
sagedasi kohtumisi ka hooldusaluste lähedastega ning paremat võrgustikutööd. Siinkohal on vajalik ära märkida veel üks asjaolu Tõrva esinduse kasuks: aastate kestel on nii mitmedki hooldusalused raha puudusel tulnud kas jalgsi või jalgrattaga sõitnud 5-12 kilomeetrit (edasi-tagasi vastavalt poole rohkem maad) nii vihmase, külma kui ka väga palava ilmaga, et vältida mitteilmumist. Hooldusalused on ilmunud kohale, vaatamata ilmastikule, sest mitteilmumisest
kokkulepitud ajal ei ole neil olnud võimalik kriminaalhooldajat teavitada telefoni või kõneaja puudumise tõttu.
Kas reeglitest korrektselt kinni pidavaid hooldusaluseid ka premeeritakse kuidagi või kuidas saate omalt poolt tunnustada nende panust?
Reeglite korrektne täitmine on hooldusalustele preemia nende endi poolt neile enestele selle eest, et nad on teadvustanud seaduskuulelikkuse eeliseid. Kriminaalhooldaja märkab positiivseid muutusi ning tänab neid. Ka selle eest, et nad on ilmunud õigeaegselt registreerima. Mõni küll pomiseb, et peab ju tulema, kuid on märgata, et tunnustus aitab kaasa usalduse tekkimisele.
Kui tihti olete sunnitud hooldusaluste suhtes rakendama seda, et tingimisi karistus muudetakse reaalseks vanglakaristuseks?
Sellised olukorrad on siiski erandlikud ning tekivad siis, kui hooldusalune ei täida talle määratud kontrollnõudeid ning kohustusi, näiteks ei ilmu määratud ajal registreerima ega teavita selle põhjust või ei taotle luba elukohast lahkumiseks kauemaks kui 15 päeva.
Teie töö üks eesmärke on justkui “enda töötuks tegemine” ehk vähendada kriminaalseid teguviise. Mis tunne on teha sellist konfliktset tööd, mida ideaalses maailmas üldse olla ei tohikski?
Kui töö meeldib, pole see raske, sealhulgas suhelda nii öelda pahelistega. Püüan järgida mõtet: mitte hukka mõista, vaid mõista. Toon sellise näite: kui meil on aias viltukasvanud ning saagivaene õunapuu - välja juurida? Seda võib teha, kuid ei pea, sest kevadel on kena õiteilu. Kuidas toimida inimesega, kelle mõtteviis on vildakas ning kelle käitumine tekitab kaasinimestele meelehärmi ja kannatusi? Ühiskonnast teda välja visata ei saa, küll aga saab teda mõneks ajaks isoleerida. Samas võib isoleerimise alternatiivina anda talle veelkord võimaluse ennast parandada ning sobituda normaalsesse ellu. Üksi jäädes ei pruugi loodetud muutust tekkida. Kui abistamas pole olnud vabatahtlikke, sõpru või perekonnaliikmeid, peab seda tegema keegi, kellel on selleks vajalik professioon. Samas võiks esitada küsimuse, kas on üldse mõttekas kulutada aega, energiat ning raha kurjategija peale. Üsna levinud on ju arvamus, et kergem on tülikad inimesed ning teemad kõrvale lükata, nendega mitte tegeleda. Niisugust suhtumist soodustab ka asjaolu, kui head kavatsused, aidata kurjategijal eluga toime tulla, tühja jooksevad. Kuid sotsiaalsest seisukohast lähtudes ei ole niisugune suhtumine õige. Paratamatult tuleb varem või hiljem tegeleda kõrvalelükatud probleemidega ning mida varem leitakse selleks ressursid, seda vähem kulub edaspidi energiat soovitud eesmärgi saavutamiseks. Aeg, millal kriminaalhooldusalune oma meelemuutust paremuse suunas näidata saab, on erinev. Katseaja jooksul, mis on kohtuotsusega määratud, ei pruugi seda üldse toimudagi. Ühel inimesel kulub rohkem aega, teisel vähem, saamaks aru enda eksimustest ning muutmaks oma ellusuhtumist. Paraku mõned inimesed ei tahagi oma eluviisi muuta ning neile meeldib kuritegevus ja vangla elu. See aga ei tähenda seda, et nende inimestega üldse ei peaks tegelema. Kui ei katseta, ei tea ju tulemust.
Kas kriminaalhooldaja töös peab olema pelgalt ametnik või vahel ka lapsevanema/sõbra rollis? Kui isiklikuks üldse hooldaja ning hooldusalune selles protsessis lähevad?
Kriminaalhoolduse töö peab austama üksikut inimest ja üldtunnustatud inimõigusi. Kriminaalhool-dusele määratut tuleb kohelda viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et kriminaalhoolduse toimingud ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad sanktsiooni täideviimisega. Töö tulemuslikkus sõltub ka sellest, kui kiiresti on saavutatud usalduslik suhe. Vähem tähtsad ei ole ka kriminaalhooldaja enda isiksuse omadused nagu empaatiavõime, ratsionaalne mõtlemine, analüüsivõime ning tasakaalukus. Hooldusaluse probleemide väljaselgitamine ning tema abivajadus teistelt spetsialistidelt saab toimuda ainult usalduslikus õhkkonnas. Pingevabad vestlused on töös juba pool võitu ning see asjaolu lubab loota, et aega ei ole kulutatud asjatult. Seega kokkuvõtlikult öeldes on vajalik arvestada isiku individuaalsust ning vastavalt sellele toimida. Kui räägitakse isiklikest asjadest, võin arvata, et ma ei ole pelgalt ametnik.
Milline on peamine tagasiside Teie tööle? Kas peale selle, et hooldusalused õigele teele tagasi on pöördunud, on kuidagi muul viisil Teie tööd “klientide” poolt väärtustatud?
Kui mu hooldusalused ütlevad mulle, et olen inimene, kellega saab rääkida, siis on ju kena seda kuulda. Sellest võib järeldada, et olen nende usalduse võitnud. Harvad pole needki juhud, kui tullakse minu juurde üle rääkima probleemist, millele jäi lahendus leidmata kusagil teises ametiasutuses. Ka see on tagasiside ladusa sisulise töö kohta, kui hooldusalune täidab oma registreerimiskohustust talle määratud ajal, annab aeg - ajalt telefonitsi enda elukorralduse kohta lisateavet või on pärast kriminaalhoolduse lõppemist pöördunud taas kriminaalhooldaja poole, et paluda abi tekkinud probleemide lahendamiseks. Kui hooldusalune tunnistab, et talle on olukordade ning probleemide analüüsimisest olnud suur abi ning ta on hakanud paremini mõistma oma lähedasi, siis see ongi ju kriminaalhooldaja töö väärtustamine. Ja kui on näha, et paranenud on inimese enesehinnang; et ta on omandanud oskuse näha seost põhjuse ning tagajärje vahel, kuna vestluste käigus on söandatud rääkida oma lapsepõlvetraagikatest ning ebameeldivatest läbielamistest või sellest, et lapsepõlvekodus puudus üksmeel ning armastus ning tunnustust jagati harva, kuid kriminaalhooldaja märkab tunnustada, siis on tehtud ju head tööd.
Kas kriminaalhooldajatel on Eestis suur töökoormus? Kas pigem tuleks tähelepanu pöörata juba staažikatele kriminaalide või neile, kes pole veel “ Rootsi kardinate” taha sattunud?
Töökoormuse suurus võib mõneti sõltuda ka teeninduspiirkonna eripärast, näiteks sellest, kus elab rohkem eri rahvusest kodanikke või kus on suuremad probleemid töö- ja elukoha leidmiseks. Samuti üleüldiselt klientide arvust ja eripärast, maakonnakeskustesse klientide suunamise võimalustest, tähtaegadest kinnipidamisest, võrgustikutööst, elukohajärgsest tööhõivealasest konsultatsioonist/töötukassasse pöördumisest, ÜKT pakkumisest või elektroonilisest järelvalvest. Kaldun arvama, et pigem tegeleda probleemiga kohe ehk enne, kui see kontrolli alt väljub. Lähenedes individuaalselt, võib täheldada, et mõnele piisabki ainult ühest õppetunnist, kui on saadud tingimisi karistus; teisele tuleb arusaam seaduskuulelikkuse eelistest hiljem ning temaga tuleb rohkem tegeleda. Keegi on öelnud, et reeglina on inimesed ju head, ainult nende teod on halvad. Kuna paljudel tingimisi karistatutel või ennetähtaegselt vanglast vabastatutel puudub kas kindel elukutse, püsiv elukoht või isikuttõendav dokument, siis ei ole neil suuri võimalusi taotleda sotsiaaltoetusi ega leida püsivat töökohta. Juhutöödest saadav sissetulek (eriti ääremaadel) on üsna madal ega võimalda tasuda eluaseme eest ning koolitada lapsi. Samuti on jäänud rahaliste vahendite nappusel hüvitamata kohtuotsusega määratud kahjutasud. Tingimisi karistatu jaoks tekib väljapääsmatu olukord, millest ta omal jõul välja tulla ei oska. Talle määratud katseaja jooksul on võimalus tegeleda tema sotsiaalsete toimetulekuoskuste arendamisega ning aidata tal teha valikuid eluga toimetulemiseks. Nii mõnelegi on olnud see pääsetee. Vestluste käigus hooldusalusega on võimalus analüüsida tema probleemide tekkepõhjusi ning aidata tal näha tema enda osa selles. Ideaalvariandina leiab isik endale töökoha ning ta on võimeline ennast majanduslikult kindlustama. Sellele aga on eelnenud kriminaalhooldaja ning sotsiaalabiametniku poolne koostöö, millesse on kaasatud ka tööhõiveametnik. Siinjuures tuleb lisada, et püstitatud eesmärkide saavutamine (korduvkuritegevuse ennetamine, kohtuotsusest tulenevate kohustuste täitmine, analüüsimisvõime omandamine jne) ei ole ainuüksi kriminaalhooldaja panus, vaid see on saavutatud meeskonnatöö tulemusena. Kriminaalhooldusalusele määratud katseaja efektiivsemaks läbimiseks ning turvalisema elukeskkonna kujundamisse on kaasatud nii isiku pereliikmed ning lähedased kui ka teeninduspiirkonna konstaablid, sotsiaalabiametnikud ja teised spetsialistid. Samas peab ära märkima, et mitte kõik kuriteod ei ole pandud toime rahapuudusel. Lähtuvalt isiksuseomadustest on mõnedel jäänud vajaka tunnustusest ning tähelepanust oma lähedaste poolt ja seda eriti lapsepõlves. Samuti on täheldatud, et kainena olles ei ole inimestel jätkunud julgust oma probleeme lahendada, kuid joobeseisundis elatakse välja oma negatiivseid emotsioone, mis on viinud vägivallatsemiseni nii oma lähedaste kui ka kaasinimeste suhtes.
