Vakra: kas elektrist saab tulevikus luksuskaup?
Taaskord on päevakorras lähiaastatel kavandatav ja tänaseks täiesti prognoosimatu elektrihinna tõus. See on mure, mis puudutab meid kõiki. Elektrihinna tõus on hobuseks vankri ees, mis veab numbrid suuremaks kõikidel arvetel, alates kodukuludest ja lõpetades esmatarbekaupadega poodides. Selles valguses tundub olevat vastutustundetu, et meie kõigi raha eest tehakse sadade miljonite väärtuses investeeringuid Jordaanias ja USAs, selgitamata avalikkusele selle äriga kaasnevaid riske, tasuvust ja maksumust. Kas ühe monopoolse ja strateegiliselt riikliku julgeoleku tähtsusega ettevõtte ülesanne ning eesmärk on võimaliku kasumi kumades riskida? Kas suurprojektide rahastamiseks tuleb tõsta elektri hinda?
Muidugi saab kohe vastu väita, et iseenesest oleks maailmas ainulaadseknow-how pealt tulu teenimise võimaluse ja ka uute kogemuste kasutamata jätmine ebaotstarbekas ja lühinägelik. Sellises kapitalimahukas äris peab ise agressiivne olema ja oma eeliseid ära kasutama, et suurte energiaettevõtjate hulgas ellu jääda ja edukas olla. Aga kas seda peab tegema monopoolne riigiettevõtte, koorides võimaliku tulu nimel investeeringuteks praegu igalt kodanikult mitu nahka?
Mul on olnud olla au riigikogu liige pea kaks kuud, kuid ma olen selle vähese ajaga aru saanud, et sellele teemale ei osata või pigem ei taheta anda sisulisi vastused. Peaminister Andrus Ansip vastas riigikogu infotunnis küsimusele, et kas Eesti Energia järjekordne võrgutasude tõstmine 13% võrra on põhjendatud, et tema ei anna hinnangut enne kui Konkurentsiamet. Mäletan selgelt, et enne valimisi pidas ta emotsionaalselt eelseisvat hinnatõusu lauslolluseks. Mulle selline otsekohesus meeldis. Kiiduväärt!
Aga hiljutine peaministri põhjendus, et toonane hinnang oli tingitud vaid sellest, et taotlus oli halvasti vormistatud või et 13 protsendi asemel oli 19 protsenti, paneb mind lihtsalt kukalt kratsima. Vaevalt et peale tema keegi sel korral valitsuse pressikonverentsil niimoodi aru sai. Tänaseks on konkurentsiamet hinnatõusu heaks kiitnud. Aga lisaks käimasolevale hinnatõusule on võimalik tõsta veel näiteks Eleringil võrgutasusid. Seda, mida toob endaga kaasa elektri vaba turg aastal 2013 ei tea keegi. Suurettevõtete puhul oli turgude avamisega hinnatõus 30-40%. Konkurentsiameti peadirektori Märt Otsa sõnul ootab meid ees hindade ühtlustumine Soome ja Rootsiga, mis teeb tänase hinnavõrdluse põhjal tõusuks 100%. Eesti Energia prognoosi järgi võib kohalik elekter mõne aasta pärast maksta praegusest lausa 2,5 korda rohkem. Paraku on eelseisvat elektri hinnatõusu valitsuse poolt puudutatud vaid põgusalt ja ühe koalitsioonipartneri tänane lubadus - kodukulud 50% alla - on pigem deklaratiivne, kuna reaalselt ei garanteeri ka koalitsioonilepe kodanikule tema kodukulude lubatud vähenemist. See on teema, millele ei saa läbi sõrmede vaadata.
Sellest lähtuvalt palusin Riigikontrollil hinnata, kas valitsuse tegevus on piisav, et tagada maksumaksja raha sihipärane ja otstarbekas kasutamine. Kas avaliku sektori raha on kasutatud tulemuslikult - säästlikult, tõhusalt ja mõjusalt?
Ma mõistan, et Eesti elektritarbijale kvaliteetse teenuse tagamisel on õigustatud investeeringud kohalikku elektritootmisesse. Aga kas Eesti maksumaksja peab panustama välisprojektidesse ja kui õiglane see ikka hetke kehva majandusolukorda arvestades on? Elektri hinnatõus toob paratamatult kaasa ka teiste hindade tõusu, mis halvendab Eesti elanike olukorda sedavõrd, et tekivad tõsised probleemid seni veel kuidagi hakkama saanud inimestel.
