On tegemist riigivõimu võõrandumise suurepärase näitega, rahvas ei taha uuest piirilepingus midagi kuulda, aga võim ei tee seda märkamagi. Vastupidi, kiirendab ja salastab oma ebapopulaarset tegevust ning tasalülitab teisitimõtlemist ja sillutab teed uuele vaikivale ajastule.

Sellele on omane minnalaskmise meeleolu ja seda igal ühiskonna tasandil - minust nagunii midagi ei olene. Oleneb aga küll ja kunagi pole häbi targemaks saada ja oma arvamust muuta!

Oli kuulda, et Riigikogus pälvis piirileping oodatust vähem tähelepanu. Nii sai piirilepingu klann omatahtsi toimetada. Mäletan ühe kõrge riigiametniku sõnu pärast aastat 2005, kus ta väitis, et meie oleme oma teinud ja me ei tagane millestki. Kui partner nõudis preambuli eemaldamist, tehti seda otsekohe ja asendati maailmatarkusega, kus sääsk väidab, et tal pole tuumarelva omavale elevandile territoriaalseid nõudmisi. Naeruväärne väide, sest meil pole neid tõesti kunagi olnud, küll aga naabril enesel.

Kui üks meie oma julgeolekuekspert otsib põhjendust naabrite territoriaalsete nõudmiste õigustamiseks muinasaegse Ugandi maakonna ja Pihkva vürstiriigi piirijoone näitel, siis olgu talle öeldud, et tõe otsimine tuhande aasta tagant on libe tee. Lubatagu talle ja tema mõttekaaslastele meelde tuletada, et needsamad naabrid kutsuvad meie piirijärve just tšuudide nime järgi. Ja see veekogu oli nende sisejärv, mille kallastel slaavi hõimudest polnud esiajal haisugi. Ühtlasi kaastunne samale julgeolekueksperdile, kes tunneb kaasa Punaarmeele, kes jooksis Eesti piiridel verest tühjaks ja pani oma valitsuse sedamoodi rahuläbirääkimistel sundseisu. Loodetavasti on julgeolekuekspert juba palunud andestust setudelt nende sõnalise väärkohtlemise pärast. Suur tänu talle hellitusnime „12 tunni kriitikute eest", sest Eesti au eest välja astuda pole kunagi hilja. Küll on julgeolekuekspert siiski sõnadega komistanud ja soovinud öelda „22-aastase staažiga kriitikud".

Tahaks küsida, kuidas on see nii, et riiki arendavates küsimustes ei leia koalitsioon ja opositsioon iialgi ühist keelt, aga riigi lammutamisel tegutsetakse nagu üks mees? Millal õpime toimima riigina? Õige peremees nii ei käitu!

Siililegi on selge, et Eesti vabariik ei vaja mingit uut piirilepingut Venemaa Föderatsiooniga, sest 2. veebruaril 1920 sõlmitud piirileping on juba olemas ja kehtib ning seda võib mälu värskendamiseks EV põhiseadusest ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni rahvusvaheliste lepingute registrist nr. 11LTS29 järele vaadata. Et 1944. ja 1945. aastal seda muudeti, on õigustühine ning siin võiks meie maksumaksjalt palka saav rahvusvahelise õiguse professor teravmeelitseda. Ka praegune nn. piirileping on EV seisukohalt savijalgadel, sest ei lahenda ühtki küsimust, mis on seotud kümnete tuhandete EV kodanike ja nende pärijate vara, lihtsustatud piiriületuse, Narva jõe hüdroenergia kasutuse ja veel kümnete ja võib-olla sadade Eestile oluliste küsimuste lahendamisega. Neis tuleb kokku leppida enne piirilepingu allkirjastamist, pärast oleme me paluja osas ja partneril pole huvi asjaga tegelda, sest tema on juba kõik saanud.

Õigupoolest ainus teema, mille üle on naabriga vaja rääkida, on hoopis EV territoriaalse terviklikkuse taastamine ja okupeeritud alade tagastamine. See, et need alad on ümberrahvastatud ja kujutavad nii ohtu EV tulevasele julgeolekule, pole argument. Kui toimus vastutustundetu koloniseerimine, saab toimuda rahvusvahelise õiguse järgi ka dekoloniseerimine. Ebaseaduslik piirinihutaja pidi arvestama sellega, et kunagi tuleb tund ja ta peab oma tegude eest vastutama ja oma sammud kinni maksma.

Iga kaasa mõtlev poliitik peaks aru saama, et praeguse Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimise poolt hääletanud erakondadel pole väljavaateid ei lähenevatel kohalikel, ega 2015. aastal toimuvatel Riigikogu valimistel. Saadik on avalikkuse jälgimise all ja hääletamisest jääb jälg maha ja peame arvestama võimalusega, et tal tuleb kohtupingis anda aru, miks ta aitas kaasa EV põhiseaduse rikkumisele, millega kahjustati riigi territoriaalset terviklikkust ja mida EV karistusseadustiku paragrahv 232 kvalifitseerib riigireetmisena.

Juba ratifitseeritud piirilepingust taganemine on keerukas protseduur, lihtsam oleks see juba praegu peatada ja aeg maha võtta. Rahvale tuleks selgitada, milleks meile seda piirilepingut vaja on ja vastavalt põhiseadusele tuleks selle lepingu sõlmimine rahvahääletusele panna. Kui rahvas kiidab suurema osa Petseri maakonna ja Eesti Ingerimaa loovutamise heaks, siis jäävad riigikogulaste käed puhtaks. Selle juures ei tohi me unustada Soome riigimehe marssal Mannerheimi manitsust, et kui rahvas loobub jalatäiest oma maast, siis ei vääri ta vabadust.

Veel pole hilja kaaluda küsimust, kas meie välisminister ja väliskomisjoni esimees on kõige sobivamad isikud oma ametikohtadel? EV maksumaksjad maksavad neile palka, aga nad ei tööta EV hüvanguks. EV välispoliitika on ida suunal täielikult estoniseerunud ehk teisi sõnu võõra riigi mõju all. Kas ei peaks kaitsepolitsei tähelepanelikumalt uurima läbirääkimistega seotud klanni tausta ja sidemeid. Millega seletada nende järelandlikkust partneri igale soovile? Kurvad kogemused selles vallas on Norra Kuningriigil, kus piiriläbirääkijad osutusid riigireeturiteks. Tavaliselt asjaosaliste käekiri ei muutu.

Kui naabriga ei õnnestu praegu Tartu rahulepinguga määratletud riigipiiri üle rääkida, siis ootame paremaid aegu. Tark vene rahvas jõuab ka kunagi demokraatiani ja tulevase Kerenskiga saame me kindlasti läbi rääkida.

Jõudsime üle elada 300-aastase Romanovite dünastia valitsemise, jõuame muudki. Kui Jaapani Keisririigil on oma Kuriili saartega aega, on aega meilgi. Loomulikult on fikseeritud riigipiir vajalik, aga üksnes kehtiva Tartu rahulepingu alusel. Seniks peame rahulduma kontrolljoonega, mis õnneks toimib oivaliselt. Naaber aga võtku teadmiseks, et me Tartu rahulepingu piirist kunagi ei tagane ja nõuame oma õigust.

Kui see ebaseaduslik piirileping siiski allkirjastatakse ja ratifi tseeritakse, siis istuvad ilmselt kokku isamaalised juristid ja koostavad dokumendi, mis näitab selle õigustühisust selle allkirjastamise hetkest (ex tunc). Igatahes uue piirilepingu näol on tegemist uue hääletu alistumisega, aga märksa alandavamaga, sest seda korraldame me kuulekalt kellegi soovil ise. Uue piirilepinguga me ei kõrvalda ühtki julgeolekuriski. Vastupidi, see hoopis suureneb, sest partner käsitleb meid jätkuvalt teisejärgulisena, kes allub igale survele.

Kui juba praeguseks Venemaa Föderatsioonile tehtud paljudele järelandmistele lisandub piirileping, siis on Eesti riiki ootamas uued katsumused. Must stsenaarium meie riigile on juba olemas - me oleme muutumas ühe suurriigi provintsiks. Pole tõesti imestada, et välismaal töötavad eestlased mõtlevad sellele, et kui poliitiline olukord Eestis peaks palavaks minema, siis võetakse perekonnad kaasa ja lahkutakse jäädavalt.

Mis ka ei räägitaks, toob uus piirileping kaasa Eesti ajaloo kahe alustala purunemise - me tühistame Tartu rahulepingu ja 1991. aasta 20. augustil ei jätkanud Eesti õigusliku järjepidevuse alusel. Jätke nüüd 24. veebruar rahule ja piirduge 20. augustiga! Ka tuleb lääneriikidele EV kuld tagastada, sest sellele polnud meil õigust. Me lõhestame ühiskonna, reedame setu hõimu ja Petserimaal elavad EV kodanikud, kes antakse sarnaselt orjadele uuele isandale. Pealegi satume maailmale naeruks - vaat kus lollid, andsid Luksemburgi Suurhertsogiriigi jao maad koos kalavete, metsade ja maavarade (asbest, keraamikasavi, klaasiliiv, kriit, põlevkivi) ja Narva lahe mereala ära. Üksnes Ingeri valdade põlevkivist toodetud diiselkütus kataks Eesti energiavajaduse kolmveerand sajandiks! Kõige selle juures peab välisminister seda miljardeid eurosid maksvat loovutust EV diplomaatia suureks võiduks, aga kelle üle? Kinkijal on hinge taga vaid 45 227, mõjukal saajal aga 17 098 246 ruutkilomeetrit ja tal pole häbi kirikutrepil istuva kerjuse taskusse kätt pista! Tasub sedagi teada, et seesama Petseri maakond ehk etnograafi line Setumaa on Eesti kõige rikkama rahvaluulelise pärandiga maanurk üldse, mida pole väsinud ülistamast meie ajaloomälu suurmees Jakob Hurt.

Kas on tõesti nii, et on üles kasvanud poliitikute põlvkond, kes ilmselt koolipõlves pole Petseri kloostris ekskursioonil käinud ega teagi, et Petseri linn ja Petseri maakond on Eesti linn ja Eesti maakond. See jäi vist isadelt või vanaisadelt küsimata, kes peaaegu kõik on oma kaitseväe sundaja mõne kuu Värska lõuna- või põhjalaagris ning Setu Sahaaras õppustel higistanud.

Kas peab nüüd mõni Riigikogu ajaloohuviline nõelakuningas võtma käärid ja presidendikantselei gobeläänilt Petserimaa tammed välja lõikama ja EV esimese presidendi ametiraha kõrvale hoiule saatma?

Kas tõesti on Eesti rahvale antud 22-aastased vabaduse tsüklid, mis sellel aastal sellesama piirilepinguga lõpeb? Riik muutub ebausaldusväärseks, sest ei kaitse kümnete tuhandete EV kodanike huve okupeeritud alade suunas. Keegi ei või enam olla kindel, missuguse järgmise maakonna või selle osa kavatseb EV kellelegi loovutada. Kus siin on vastutus tulevaste põlvede ees, kellele me anname üle tükeldatud Eesti?

Kui mina ja minu mõttekaaslastest valijad oleme valel seisukohal, siis palun juhatage õigele teele. Oleks aga selliseid päevi nagu täna vähem.

14.06.2013
Valija Aldo Kals