Delfi kaheosalises vestlusringis käime läbi nende poliitikuks kujunemise tee, tutvume erakondade noortekogude köögipoolega ja üritame laiemalt mõista, milliseks kujuneb Eesti poliitika tulevik. Vestlust juhtisid Andrei Liimets ja Henri Kõiv.

HENRI: Ligi kolmandik noori ei käi valimas - tegu on kõige madalama valimisaktiivsusega valijagrupiga. Kuidas kommenteerite?

HERMAN: Õpilasel või tudengil, kes veel ei tööta ega maksa makse, on side riigiga niivõrd nõrk, et ta ei taju hästi, kuidas poliitika teda üldse mõjutab. Ma arvan, et noorte vähene aktiivsus võib sellest tuleneda. Teiseks on siin loomuliku küpsuse küsimus. Vastutustunne tekib inimesel vanusega, sealhulgas vastutustunne ühiskonna ees.

HENRI: Kas noorte lisamine valimisnimekirjadesse võiks olla üks lahendusi?

JUHAN-MART: Viljandis loodame, et noorte poliitiline aktiivsus kasvab oluliselt, sest neid kandideerib mitme partei nimekirjas. Noored näevad, et neil on, keda valida. Ei pea minema enam valimiskasti juurde ja vaatama, kas see 49-aastane mees esindab noorte nägemust maailmast või mitte. Poliitikat tõlgendatakse noore jaoks liiga kaugelseisvana – noor ei saa tihtipeale aru, milles debatt seisneb. Teisalt mõjutab poliitilist aktiivsust meedia komme poliitilisi skandaale forsseerida. Kui info ongi selline, et kõik need 101, kes Toompeal istuvad, on riigiraha laristajad, siis kahtlemata hirmutab see noored eemale.

ANTI: Mainiksin ära, et igal pool maailmas on noorte seas aktiivsus madalam - see pole ainult eestlaste seas nii. Kas noored kandidaadid peaksid rohkem kandideerima, et noorte aktiivsust tõsta? Ma leian, et see pole kõige tõhusam meede. Olulisem on parem ettevõtlus- ja ühiskonnaõpetuse õpe, kus tekib laiem pilt ühiskonnast. Kui kandideerib sinu sõber ja sa annad tema poolt hääle, siis on aktiivsus küll kõrgem, aga kas see on see, mida me tahame?

VLADIMIR: Minu kindel veendumus on, et ainus viis noorte varakult valimiskasti juurde viimiseks käib läbi kooli. Paraku ei täida meie haridussüsteem hetkel seda eesmärki, ei motiveeri noort mõtlema selle üle, mis tema ümber toimub. Kõik teavad, et koolides on propaganda keelatud. Küsimus on selles, kuidas tuua koolidesse propaganda asemel päevapoliitika. Kool ei tekita õpilastes poliitika vastu piisavalt huvi. Isegi kui see huvi on, siis kool ei toeta seda. Kui mina põhikooliõpilasena astusin noortekogusse, siis hästi sellele ei vaadatud. Õpetajad soovitasid poliitika asemel õpingutega tegeleda. Veel kummalisem näide: üks koolinoor Tallinnas kandideerib ühe erakonna nimekirjas. Ta on abiturient ja küsis oma kooli direktorilt, kas ta võib oma eakaaslastele koolis ametlikult teada anda, et ta kandideerib. Direktor ütles, et ei, koolis pole poliitikale kohta ja sellega jutt lõppes.

HERMAN: Ma toon ühe äärmuslikuma näite. Juhtisin ühte organisatsiooni, mis korraldas noorte parlamenti (MEP), mis on täiesti apoliitiline üritus. Tahtsime minna koolidesse üritust tutvustama, aga paljudes kohtades oli suhtumine huvijuhtide, direktorite või isegi ühiskonnaõpetuse õpetajate poolt tõrjuv. Seda lihtsalt seepärast, et tegu on üritusega, mille teemaks on poliitika. Sellised hoiakud on põhjendamatult kahjulikud ja läbimõtlemata. Kindlasti võiksid koolid olla selliste ühiskondlike arutelude suhtes avatumad.

ANDREI: Kuidas teie poliitika ja oma erakonna juurde jõudsite?

HERMAN: Ma nimetaksin kaasa mõtlemist ja ühiskondlikult olulistel teemadel arutlemist poliitikaga tegelemiseks, seega umbes 11. klassist. Erakonna juurde jõudsin käesoleval aastal, kui mind sinna kutsuti. Kutsus inimene, keda ma väga usaldan. Sellest tulenevalt otsustasin teha otsuse, mille peale polnud varem palju mõelnudki. Jõudsin erakonna juurde, mille poolt ma olen ise enamasti hääletanud ja mille põhimõtetesse ma kõige rohkem usun. Kuigi ühtegi sellist erakonda pole, mis minu maailmavaadetega sada protsenti klapiks.

JUHAN-MART: Kuulusin umbes kuuendast klassist kooli õpilasesindusse. Kuna meil oli üsna julge õpilasesindus, kes julges ka linnavalitsuse või -volikogu käest midagi küsida, siis esimene kokkupuude tuli sealt. Mis puudutab parteid või noortekogu, siis õnneks pole mulle mitte kunagi tehtud kutset erakonda astumiseks, vaid ma läksin ise. See oli kaks aastat tagasi oktoobrikuus, kui astusin värske tudengina minu maailmavaatega enim sobiva erakonna Tartu kontorisse. Otsus tuli üsna kindlalt ja ma pole seda senimaani kahetsenud. Teatud määral me kindlasti oleme noorpoliiitkud, kuid mulle endale meeldib ennast defineerida pigem kui ühiskondlikult aktiivset inimest. Poliitik on vähemalt minu jaoks selline väljend, mis viitab rohkem professionaalsusele või elukutsele.

ANTI: Hakkasin juba põhikoolis, kui nad Eestis võimule said, Reformierakonda toetama. Tundsin, et liberaalne maailmavaade on minu jaoks. Kui sain kaheksateist, võtsin julguse kokku ja liitusin Reforminoortega. Kuna Võru klubijuhid olid lahkumas, hakkasin tegelema sealse klubiga. Huvi järjest kasvas, tutvusi tekkis juurde, sain ise targemaks ja astusin lõpuks ka erakonda. Siiamaani oma otsust ei kahetse, olen kindlasti astunud õigesse erakonda. Inimesed jagavad sama maailmavaadet, hea on koos olla - samad mõtted, samad ideed.

VLADIMIR: Minu jaoks oli kõik pisut proosalisem. Trepikojas elas üks tüdruk, kes kunagi tegi erakonna valimiskampaaniat ja ta palus mind paariks päevaks appi, et sõpradega materjali jagada. Ma olin sel hetkel 14 aastat vana ja see tundus lihtsalt omaette põnev – rääkida inimestega, midagi jagada – see oli midagi uut ja imelikku. Pärast kampaaniat mõtlesin, et sellega ongi asi minu jaoks lõppenud, aga sattusin ühel valimisjärgsel üritusel kokku tollase abilinnapeaga, kelleks oli Olga Sõtnik. Me hakkasime rääkima ja ma ütlesin, et näe, ma olen teile kampaaniat teinud. Olen sihuke kõva mees! Tema kaudu tuligi see kutse – kui oled kõva mees, siis mine ja tee midagi. Algselt tulin noortekogusse ja kui sain täisealiseks, siis üsna kindlalt astusin ka erakonda.

ANDREI: Kolm neljandikku teist on tulnud läbi noortekogu. Kui palju on noortekogu teie identiteeti ja uskumusi vorminud?

ANTI: Noortekogu andis enne erakonda astumist palju teadmisi juurde. Oli erakonna klubiõhtuid, kus sai suhtlemis- ja korralduskogemust. Saime kohtuda nii teiste kui ka oma erakonna esindajatega, vaatasime debatte. See arendas üldist silmaringi. Noortekogul on väga suur osa minu praegustes teadmistes. Sealt saadu sunnib olema aktiivsem, taustainfot koguma, ajakirjandust jälgima ja nii edasi.

VLADIMIR: Iga erakonna noortekogu on justkui konkurentsieelis, mille kaudu saab natuke kiiremini aru, kuidas asjad toimivad ning pääseb nendele protsessidele ligi.

JUHAN-MART: Protsess oli minu puhul formaalselt pigem selline, et enne astusin erakonda kui noortekogusse. Seejärel pakuti mulle välja noortekogus kaasalöömist: vanuse poolest sobid ja sinna kulub iga noor ära. Noortekogu on mind maailmavaatelistes diskussioonides aktiivsemalt hoidnud kui erakond. Noortekogu on aktiivsem vorm, kus noor saab ühelt poolt uut infot, teisalt kogemusi kas debattide või ürituste korraldamise näol. Noortekogu on kahtlemata pannud mind oma maailmavaate üle sügavamalt järele mõtlema. Aeg-ajalt on see aidanud ka ära tabada, mis on selle maailmavaate kitsaskohad. Läbi selle oskad näha ka teistes maailmavaadetes positiivset

HERMAN: Ma olen ka omamoodi noortekogudes osalenud. Ma nimetaks paari sellist olulisemat, mis sarnanevad parteide noortekogudele selles mõttes, et on mõjutanud minu maailmavaadet, laiendanud silmaringi ja teadmisi. Kuigi need ei ole sellised organisatsioonid, mis määraks, milliseks mu maailmavaade saab. Need on: Eesti Väitlusselts, Tegusad Eesti Noored, Mudel Euroopa Parlament, Mudel NATO, Eesti Üliõpilaste Selts.

HENRI: Kuidas nende organisatsioonide tegevus erineb noortekogude tegevusest? On seal mingisugune olemuslik erinevus?

HERMAN: Ma tahaks, et mul oleks natuke rohkem võrdlusmomenti. Nende organisatsioonide keskmes pole üks maailmavaade, vaid seal on palju inimesi erinevate maailmavaadetega. Minule sobis selline stiil rohkem. Muidugi osalemine selliste organisatsioonide töös ja osalemine erakonna noortekogude töös absoluutselt ei välista üksteist. Ma olen kindel, et siin on ka inimesi, kes on nii poliitiliste kui apoliitiliste organisatsioonide töös osalenud.

HENRI: Mis tüüpi mõtlemist õpetatakse erakondade noorteorganisatsioonides?

VLADIMIR: Ma võin öelda, et Eesti Väitlusselts on koht, kus üldse õpitakse mõtlema. Mis puudutab noortekogusid, siis mulle tundub, et kui erakondade maailmavaade on hästi kindel, mõnikord isegi betoonkindel, siis noortekogude pilt on palju laiem. Noortekogu pole koht, kus õpetatakse mõtlema, et see on hea ja too on halb, vaid pigem proovivad inimesed läbi noortekogu aru saada, kas see maailmavaade on nende jaoks õige või mitte. Mulle tundub, et noortekogudesse satuvad noored tihti mitte oma maailmavaate järgi, vaid oma sõpruskonna kaudu. Ja kümnest sõbrast jääb üle üks, kes saab aru, et see organisatsioon on tema jaoks.

Mõnikord lähevad noortekogud poliitiliselt vastuollu oma emaorganisatsiooniga. Siin on palju näiteid: noored sotsid ei nõustunud oma erakonnaga Tallina transpordipiletite küsimuses, Keskerakonna noortekogu seisukoht oli EL-iga liitumise küsimuses pooldav. Ma tean isiklikult paari inimest, kes olid samaaegselt mitme poliitilise noortekogu liikmed ja kuigi see on siseringides taunitav, kuna see on põhikirjareeglite rikkumine, saan ma neist inimesena aru. Tahtsid vaadata, mis ühes või teises noortekogus toimub ja selle järgi valiku teha.

ANTI: Sekundeerin Vladimirile. Olen nõus, et kui noor on 14-15, siis tal pole veel välja kujunenud selget maailmavaadet. Kui meil messide raames noored vaatavad, et tundub huvitav, pannakse ennast kirja ja käiakse üritustel. Mõned jäävadki käima, mõned käivad aeg-ajalt, kuid kui maailmavaade ei sobi, siis ei seota ennast erakonna üldise liikmelisusega. Kui maailmavaade ei sobi, liitutakse ehk hiljem hoopis mõne muu erakonnaga. Noore inimese eneseotsingutel on noortekogud üpris vajalikud.

HENRI: Miks on inimese kuulumine mitmesse noortekogusse siseringis taunitav, kuigi iseenesest on teadmiste ammutamine mitmest maailmavaatest positiivne?

JUHAN-MART: Noortekogud on mingil määral ikkagi konkurendid. Igal oma maailmavaade ja üldiselt ollakse selles veendunud. Sellest lähtuvalt plaanitakse ka mingeid üritusi, mis pole alati avalikkusele suunatud. See ei tähenda, nagu oleks tegu mingi vabamüürlaste kokkutulekuga, kuid aeg-ajalt toimub kitsama ringi kohtumisi, millest teised organisatsioonid ei pea tingimata teadma. Puhtalt aususe mõttes on parem, kui noor inimene ei mängiks kolme viiulit korraga. Mis muidugi ei tähenda, et ta ei võiks ennast teiste noorteühenduste tegemistega kursis hoida.

VLADIMIR: See on seadusega lubatud, kuid on reeglina vastuolus noortekogude põhimääruste ja põhikirjadega. Liikmel on kohustus mitte tegeleda nende tegevustega, mis ohustavad seda maailmavaadet, mida noortekogu propageerib. Nii naljakas kui see ka pole, on keskne küsimus hoopis paberavalduses. Messidel on noortel väga lihtne täita avaldusi, mõtlemata sügavamalt, kuhu nad astuvad. Avalduse täitmine võiks olla samm, mille tegemise eel on noor enda jaoks kindlaks teinud, kas see ideoloogia antud hetkel talle sobib.

ANDREI: Herman, milliseid eeliseid või puudusi sa näed endal poliitilises konkurentsis, kuna oled niiöelda väljastpoolt tulnud ja sul ei ole noortekogu kogemust.

HERMAN: Ausalt öeldes ma ei näe ühtegi puudujääki. Ma ei välista üldse, et kui oleksin mõnda noortekogusse kuulunud, oleks see mulle mingeid täiendavaid kogemusi kaasa andnud. Samas on ka apoliitilisi organisatsioone, millesse kuulumiseks mul ei olnud aega, näiteks õpilas- või üliõpilasesindused. Mingisugused valikud tuli teha.

ANDREI: Kas te olete lugenud sellist Sven Kivisildniku kirjutist nagu "Noortekogu kui elustiil", kus ta neid moodustisi üsna põhjalikult materdab. Miks noortekogudel on halb maine, nagu oleks tegu vaid noorte pidutsemispaikadega, mis pesevad liikmete ajusid ja suunavad nad seejärel edasi poliitikasse?

VLADIMIR: Rahvaliit, kõiges on süüdi Rahvaliit! (kõik naeravad).

ANTI: Fakt on see, et sealt kasvavad välja tegusad poliitikud. Reforminoortest on kasvanud välja mitmeid Riigikogu liikmeid, kes on jätkuvalt noortekoguga seotud. Kaks varasemat noortekogulist on jõudnud ministri tasemele. Aktiivsete inimeste jaoks, kes tahavad midagi ära teha, on noortekogu väga hea koht alustamiseks. See on kvaliteedimuutus. Kui ma olin koolis õpilasesinduses, korraldasime üritusi, kooli aktusi ja muud sellist. Teatud hetkel tekkis puudus kvaliteedist - et tahad osaleda endast targemate inimestega diskussioonides, tahad teemades natuke rohkem süvitsi minna.

VLADIMIR: Ma arvan, et ühiskonna suhtumine poliitilistesse noortekogudesse tuleneb sellest, et ühiskond ootab, et noortekogud hakkaksid duubeldama erakondasid. Et noortekogud peaksid olema sama kompetentsed kui erakonnad. Mina olin alati veendunud, et kui inimene peab kunagi lollusi tegema, siis miks mitte nooruses, kui on veel aega neist õppida. Noortekogu on see koht, kus inimesed saavad kätt proovida ja, mis seal salata, mõnikord ka lollusi teha.

Iga noorteorganisatsiooniga käib kaasas negatiivse sotsialiseerimise maik, kuna arusaadavatel põhjustel on tähelepanu noortekogude vastu suurem. Kui Väitlusseltsi liige joob ennast ööklubis täis, siis see ei ole uudis. Kui seda teeb mõne poliitilise noortekogu esimees, siis see on uudis.

ANDREI: Kui palju te üldse vaatate oma erakonna vanemate liikmete kui eeskujude poole?

JUHAN-MART: Mingil määral kindlasti. Aeg-ajalt tekib lugupidamine juba seepärast, et Eestis ei oma vasakpoolne maailmavaade väga head mainet. Kui keegi julgeb tunnistada, et ta on sotsiaaldemokraat, siis juba see on äärmiselt positiivne. See on märk sellest, et mitte ühtegi maailmavaadet ei pea häbenema. Kui rääkida isiklikest saavutustest, siis kahtlemata on igast erakonnast neid inimesi, kellest tasub eeskuju võtta. Aga pigem võiks vaadata laiemat pilti ja leida eeskujusid ka igalt poolt mujalt.

HERMAN: Minu jaoks üks argumente erakonnaga liitumiseks olid just see, et ma nägin seal teatud inimesi, kellest võib eeskuju võtta. Mitte selle poolest, kui säravad isiksused nad on või kui hästi nad esineda oskavad, vaid kuidas nad on mõjutanud Eestit viimase 25 aasta jooksul. Samas on kõikides erakondades, sealhulgas minu omas, inimesi, kes on eeskujud negatiivses mõttes. Kellelt tuleb õppida, kuidas mitte käituda.

HENRI: Keskerakonna noortekogu veebilehel on eeskujuna välja toodud näiteks Priit Toobal. Mis sorti eeskuju nad täpsemalt pakuvad? Milliseid väärtushinnanguid nad noortele edasi annavad?

VLADIMIR: Ma võin öelda seda, et meil on seal lisaks Priit Toobalile ka palju teisi inimesi, näiteks Jüri Ratas, Kadri Simson, Olga Sõtnik ja Tarmo Lausing. Kuigi eeskujudel võib olla erinev maine, siis enamus nendest on millegi suuremaga hakkama saanud. Kui Priit Toobalist rääkida, siis lisaks meediaskandaalidele, mis talle külge on jäänud, on ta eest vedanud mitmeid erakonna valimiskampaaniaid. Ma ei hinda praegu, kui head või halvad eeskujud nad on, aga fakt on see, et nad on tegijad. Kõige suuremad eeskujud on need, kes neli aastat tagasi olid veel realiikmed, kuid nüüdseks on mingil juhtival kohal kuskil omavalitsuses.

HENRI: Ühesõnaga eeskuju pakub see, mida inimene on karjääriredelil saavutanud, mitte aga see, millised võivad olla tema väärtushinnangud või põhimõtted?

VLADIMIR: Nii üht kui ka teist. Mulle on näiteks väga omased need väärtushinnangud, mida väljendab Rein Raud, aga miskipärast poliitilised noortekogud ei nimeta selliseid inimesi oma eeskujudena. Vaadatakse ikka pigem tegude järgi ja peaaegu alati väljenduvad need teod selle inimese karjääris.

HERMAN: Ma arvan, et poliitikaga tegeleval noorel ei pea olema tingimata eeskujusid, kes on tema enda või mõne teise erakonna liikmed. Poliitikasse on igati teretulnud ka need noored, kes ei näe praeguses poliitikas mitte ühtegi eeskuju.