Ma räägin valimisliitudest, mis paljude poliitikemplusest väsinud inimeste jaoks on kui sõõm värsket õhku. Valimisliitude õlgadele on asetatud nendel valimistel suur koorem. Neis nähakse lootuskiirt, uut algust, värskeid mõtteid, alternatiivi – mida kõike veel. Kuna latt on piisavalt kõrgele seatud, on valijatel väga kerge ka nende tegevuses pettuda.

Arvatavasti tekitaks paljudes nördimust, kui valimisliit läheks koalitsiooni ükskõik millise erakonnaga, sõltumata sellest, kui palju valimisliidu programmist koalitsioonilepingusse lõpuks sisse kirjutatakse. Liidu sõlmimist tajuksid paljud juba põhimõtete reetmisena, sest vastandust erakond-valimisliit on asjaosalised ise korduvalt taastootnud.

Valimisliite kandideerib neil valimistel ohtralt, kuid eristada tuleks need nimekirjad, mis on loodud erakonna baasilt. Vaba Isamaaline Kodanik esindab piiripealset juhtumit, sest selle moodustasid paljuski IRList lahku löönud inimesed, kuid valimisnimekirja koostades on leitud toetajaid ka mujalt. Igatahes on VIK vähemalt retoorikas püüdnud ennast emaerakonnaga siduvast nabaniidist lahti lõigata.

Veidi teistsugune on olnud Vabakunna ja Otepää Kodaniku tekkelugu: tegu on valimisliitudega, mis hakkasid võrsuma kodanikuaktiivsuse pinnalt. Vabakund koondab endas paljuski Aitab Valelikust Poliitikast aktiviste, samas kui Otepää Kodaniku loomise üheks ajendiks oli võitlus Pühajärve põhikooli päästmise nimel. Nende valimisliitude käekäiku tuleks valimiste järel pingsalt jälgida, sest poliitika tuleviku mõttes võiksid nad olla suunanäitajad. Kui kõik hästi läheb... Kui ei lähe, siis on vahepeal pead tõstnud kodanikuühiskond saanud ühe valusa õppetunni, millest toibumine võib kaua aega võtta.

Augustis kutsus EMSLi aseesimees Alari Rammo aktiivseid kodanikke üles nendel valimistel mitte kandideerima, millele valimisliitude esindajad olid loomulikult sunnitud koheselt reageerima. Kuigi poliitikavälise opositsiooni olemasolu on alati teretulnud, suhtusin ka mina Rammo väljaütlemisse tol hetkel kriitiliselt.

Nüüd saan ma aru, et aktiivsete kodanike baasil loodud valimisliitude osalemine valimistel peidab endas ühte väga konkreetne oht. Mis saab siis, kui nad valimistel põruvad? Ma ei räägi siin valimiste võitmisest, sest reaalne šanss selleks on ehk ainult Otepää Kodanikul. Mõni nimekiri võib aga sootuks volikogust välja jääda, nagu juhtus Rohelistega eelmiste valimiste aegu Tartus.

Nüüdseks on Rohelised marginaalne jõud Eesti poliitikas, kelle aktiivsemad liikmed on teistesse erakondadesse või valimisliitudesse laiali jooksnud. See on üks näide sellest, kuidas poliitikasse astunud organisatsiooni elujõud sõltub valijate häältest.

Kui sa ei pääse volikogu koosseisu, pead sa leidma mõne muu lahenduse poliitikas osalemiseks. Rohelised sellist väljundit ei leidnud ning jääda heauskselt lootma, et kord kvartalis on võimalik korraldada meeleavaldus, ei ole minu meelest piisav. Isegi volikogu koht ei garanteeri, et valimisliidud saavad aktiivselt kaasa rääkida.

Senine praktika riigi ja omavalitsuste tasandil on näidanud, et volikogus kasutatakse jõhkralt teerulli meetodit, kusjuures opositsioonil ei ole teha muud, kui abitult käed taeva poole tõsta. Mehhanismid, millega on püütud koalitsiooni survestada, tekitavad minus valijana samasugust vastumeelsust nagu koalitsiooni teerull. Parandusettepanekud parandusettepanekute pärast, ööistungid, sisutühjad küsimused eelnõu esitajale – riigi- või kohaliku volikogu istungite jälgimine on üsna nukker ajaviide.

Muidugi on opositsioonil õigus, et neil puuduvad mitmed hoovad efektiivsema vastutegevuse tegemiseks, kuid alati ei peagi nõudma komisjoni esimehe kohta. Kodanikuühiskond on viimaste aastate jooksul näidanud, kuidas teerulli tööd on võimalik edukalt häirida. Meenutame või DASAde eelnõud, mis avalikkuse survel hetkel sahtlis tolmu kogub. Või Pühajärve aktivistide kohtuvõitu, mis näitas Otepää vallavalitsusele koha kätte.

Meenutame seda, kuidas Anna Haava skvotterid oma eluruumide eest kümne küünega kinni hoidsid. Ühe lennuka sulega kultuurieugeeniku blogipostitusest hakkas hargnema skandaal, mis röövis Tartu linnaametnikult tema töökoha. Sel nädalal protesteerisid Vabakunna esindajad Tartu bussijaama detailplaneeringu vastuvõtmise vastu – otsus lükatigi edasi.

Tihti nõuab säärane võitlus võimuesindajatega palju aega ning röövib energiat, kuid üksnes nii saame parema riigi ja linna. Miks opositsioon korraldab meeleavaldusi, mis oma olemuselt tunduvad võltsid? Keskerakonna puhul on pilt selge – neljapäeval nägime, et tegu on meeleavaldustega, mille osalised ise ka ei tea, mispärast neil plakat käes on. Sotsid aga nähtavasti ei usalda kodanikke piisavalt. Vähemasti on tuntav mingi hoiatav distants, mis parteide aktsioonide eheduse küsimärgi alla seadnud.

Seega sõnastaksin mina kõige olulisema küsimuse nii: kuidas opositsioon järgmisel neljal aastal kavatseb olla koalitsioonile volikogus partneriks, kes on vajadusel võimalikult ebameeldiv, kuid võimalusel piisavalt konstruktiivne. Vastandumist vastandumise pärast on niigi poliitikas liiga palju.

Opositsioonis ei tohi valimisliidud kaotada teravust, st tuleb leida mehhanism, mis piisavalt teerulli häiriks ja samas rahva silmis järjekordse jaburusena ei tunduks. Ma usun, et see eeldab valimisliitudelt eelkõige kahe punkti täitmist – tuleb jääda kindlaks oma põhimõtetele ning püsida aktiivsena.