Väljavõtteid Tõnise blogist „Tagurpidi maailmas" - 2

Jätkame eelmises lehes alanud Tõnis Pae ja Priit Viiru reisi kirja.

31. detsember 2010
Aastavahetus Sydneys

Pärastlõunal jõudsime Sydney ´sse. Ooperiteatri ja Harbour Bridge vahelisele alale oli ilutulestikku kogunenud vaatama kümneid tuhandeid inimesi. Tegemist on maailma uhkeima aastavahetuse ilutulestikuga. Kell 21:00 toimus pereilutulestik, mis oli minu meelest juba päris vinge. 00:00 alustati peaetendusega, umbes 15 minuti pikkuse saluudimölluga, mida lasti vaheldumisi ja korraga nii ooperi teatri juurest, Harbour Bridgelt kui ka linna CBD kõrghoonetelt. Peamine vaatamiseväärsus on, kui terve sillakaare ulatuses lastakse rakette ning ilutulestikust moodustub uus sillakaar.

1. jaanuar 2011

Aasta esimese päeva otsustasime veeta rannas. Kohaks valisime tuntud teleseriaalist "Kodus ja võõrsil" pärit Palm Beachi.

Rand ja klubihoone on väljast samasugused nagu seriaalis, aga muu telerist nähtav on fi lmitud stuudiotes ja teistes Sydney eeslinnades.

30. jaanuar 2011
Sajas päev Austraalias

Tegeleme tavapäraste puhkepäeva asjadega - magame, sööme, magame, sööme jne. Eile käisime jõe ääres rannas. Kõlab hästi eks ju... aga näe... ujuda ei taha enam seal, olgugi et väidetavalt on tegu Austraalia suurima sisemaa rannaga. Nimelt asi selles, et Murray jõgi on umbes 2500 km pikk ja seetõttu tubli osaline Queenslandis märatsevates üleujutustes. Nagu voolavale veele iseloomulik, tassib ka see jõgi muda ja sodi endaga kaasa, sõltumata pikast vahemaast.

Töötame. Virsikute korjamisega on praeguseks kõik, homsest hakkame pirne korjama.

Tulemas on ka uusi inimesi. Kohtume huvitavate prantslastega, mis iseenesest ei oleks siin kohalikus prantsuse kommuunis enam mingi uudis. Huvitavaks muutis olukorra see, et üks neist neljast räägib inglise keelt ilma prantsuse aktsendita. Lähemal uurimisel selgus, et tegu pole mitte järgmise prantslasega, vaid nagu ta ennast ise nimetas maailma kodanikuga. Tänu kakskeelsele perekonnale ning vanemate tööle, on ta terve oma elu ringi rännanud, olles sunnitud iga 2 aasta tagant uude riiki kolima. Seetõttu räägib tüdruk viit keelt perfektselt (prantsuse, inglise, saksa, portugali, hispaania). Kahe viimase kohta ma lubada ei oska, aga esimesed kolm kõlasid küll suurepäraselt. Mulle aga tundub, et selle suure keelepagasi taga on suur hulk kurbust ja identiteedi kriisi. Nimelt minu küsimuse peale, mis keeles ta mõtleb ja unistab, muutus ta tõsisemaks ning väitis, et ma olen aastate jooksul alles teine inimene, kes talt seda küsib. Vastus oli aga ebalev, et sõltuvalt tujust ning sellest, kellega ta parasjagu koos on. Teemaarendusega edasi minnes selgus, et ta ei saa ega oskagi ennast positsioneerida mitte ühegi rahvuse hulka. Tal on tuttavad igal pool maailmas - tõenäoliselt facebookis on see number tuhandetes, aga selliseid lähedasi sõpru/kaaslasi, keda ta võib lõputult usaldada, tal ei ole. Eelnevat kokkuvõttes on lihtne järeldada - maailmakodanik võrdub kodutu.

17. veebruar 2011

Oleme oma reisiga jõudnud Kimbasse (ei ole kimbatuses lihtsalt linna nimi on selline). Loobusime oma hubasest auto elust ning kolisime majja. Just nimelt - rentisime omale Kimbas maja. Elame neljakesi. Igaühel on oma tuba ning jagame olmeruume. Maja naabriteks on meile üks järjekordne juhuslikult samasse kohta sattunud eestlasest backpacker ja austraalne John. Maja on täielikult möbleeritud ja üsnagi heas korras. Oma toa ja privaatsuse eest maksan kõigest 50 dollarit nädalas. Siiski ei naudi me siin Kimbas ainult mugavusi, vaid käime ka tööl.

Töötame viljalaos. Mulle anti töö juurest kiiver, tööturvasärgid, turvasaapad ja prillid. Töögi pole eriti raske. Ausalt öeldes lihtsaim töö, mida ma Austraalias teinud olen. Pole ju eriti kontimurdev, kui pead harja ja kühvliga vilja kokku kraapima, pingutama viljakuhja katet, seda parandama, otsima kattest hiireauke (päris tulus on saada 20 dollarit tunnis hiireaukude otsimise eest) ja muud jooksvad tööd. Kogu asja teeb nauditavaks see, et kellelgi pole kiire. Kuna tegu on tohutult suure viljakontserniga, siis kohalikud ülemused väga ei hooli kiirustamisest ning kõik tiksuvad päeva õhtusse oma tempos.

Vilja kogus siin laos on suur - ühes hunnikus on väidetavalt 22 tuhat tonni vilja, mille väärtus on 8 miljonit dollarit. Nii et täna trampisin mitu korda 8 miljonilise hunniku otsas. Selliseid hunnikuid on laoplatsil seitse. Tööpäev algab kell 8 ning lõpeb 5. Vahepeal on tunnine lõuna, mille ajal jõuab ilusasti söömas käia.

Tööpäeva pikkus on praegu ainuke negatiivne asjaolu. Tahaks ikka teha natuke rohkem, kui 8 tundi päevas.

Kuna tegu on täiesti ametliku tööga, siis peaksid nad maksma ületundide eest oluliselt rohkem ning seetõttu pole fi rma sellest esialgu huvitatud.

Siinkohal lõpevad blogi sissekanded. Miks?

Minu blogi sissekanded lõppesid nagu paljud teised sarnased blogipidamised - ega kõike ei saa virtuaalmaailma kirja panna, muidu ei jää sõpradega õlleklaasi taga muljetamiseks midagi. Tegelikult lõppesid algatuseks, sest Austraali suuruse tõttu ei ole seal internetiga nii hea olukord kui meil siin väiksel kodumaal. Hiljem kui internet tagasi tuli, ei olnud enam mahti kirjutada, sest olgem ausad - blogipidamine võtab ikka kõvasti aega. Vaatamata blogi sissekannete lõppemisele oli seiklusi piisavalt. Alates reisist Outback´i südamesse Ayers Rock´i (Uluru) juurde ja tühjust täis väljadega Nullarbor´e plain´ili ning lõpetades metropol Perthiga.

Kas said vastuse küsimusele kraanikausi ja vee kohta?

Väidetavalt pöörleb põhjapoolkeral vesi äravoolust alla mines päripäeva ning lõunapoolkeral vastupäeva. Tegelikult on seda efekti põhjustav Coriolise jõud niivõrd tagasihoidliku mõjuga sellisele väiksele süsteemile, et see ei mõjuta äravoolava vee pöörlemise suunda. Selle panevad hoopis paika kraanikausi ehituslikud iseärasused, veelangemis suund ning kiirus ja veel mitu iseloomulikku tegurit enne Coriolise jõudu.

Mida see reis sulle veel andis? Mida õppisid?

Ma usun, et andis teadmise, et inimesed on erinevad, kuid kõik nad püüavad oma elu õnnelikult elada. Põhjapanevamate järelduste tegemiseks on ehk natuke liiga vähe aega möödas.

Põnev oli ka kodutee. Kui muljed lühidalt kokku võtta siis ... ?

Elu Kagu-Aasias on sootuks erinev meile teada-tuntud euroopalikust/ ameerikalikust kultuuriruumist.

Plaanid sa tagasi minna?

Momendil ei plaani, kuna praegu on muude tegemistega piisavalt kiire, kuigi meenutades levinud ütlust: "Ära iial ütle iial!"

Vahumäng kanjonis - maa ja mere vahel