Vallale annetati 114 aasta vanune auhind
Saadud auhinna teeb väga haruldaseks asjaolu, et see oli üle antud aastal 1896 ning 6 žüriiliikme hulgas olid Eesti selleaegsed tunnustatud heliloojad ja muusikategelased. Oma allkirjadega on auhinda signeerinud Konstantin Türnpu, Karl August Hermann, Johannes Kappel jt.
Elmar Pajus töötas sõja-aastatel vallas ning mängis juba enne II Maailmasõda Jüri muusikaseltsi puhkpilliorkestris. Tema isa Hans Pajus oli selle orkestri dirigent, kus ka Elmari vend pilli mängis. Keerulistel aegadel peitis Elmar hinnalist ajalooeset oma talus, täpsemalt riideaidas kirstu taga. Nüüd pidas vanahärra vajalikuks anda auhind üle vallale, sest ajad on muutunud ja tulevastele põlvedele hoitud aaret on hea põhjus eksponeerimiseks välja tuua.
Koduloouurija Reet Raudkepp on oma kodulehel http://uduhajutavhommik.weebly. com/index.html kirjeldanud Jüri laulukoori saamislugu:
Kui 1863. a asutatud eesti seltsi Revalia laulukoor hakkas kontserte andma Tallinna- lähedastes kirikutes, tekkis kohapealsete lauluhuviliste seas mõte oma laulukoori asutamiseks. Nii oli see ka Jüris. Pärast üht Revalia kontserti 1865. a jagasid pastor Luther ja köster Kraemann muljeid kuuldust. Seal poetaski pastor Luther mõtte, et mis oleks, kui meie lapsed ka nii toredasti laulaks. Sellest haaraski köster Kraemann kinni ja juba sama aasta sügisel tehti segakoori proovidega algust. Sellest pajatav Jüri kihelkonna lauluseltsi kroonika: „Se asi leidis pea sõbru ja sügisel 1865 akkasid igga pühhapäev ja ka argipäeva õhtutel innimessed köstrimajas koos käima ja köstri juhhatamisse al nelja healega laulusi õppima, kus juures ka lapsed kaasa laulsid“.
Laulusõbrad tulid Nabalast, Saustist, Kurnalt, Lehmjalt, Raelt, Lagedilt, Vaidast ja Arukülast. Jalgsi tihti kümne kilomeetri tagant üle soode ja rabade. Talvel käidi läbi tuisu ja pakase proovidel. Hoole ja armastusega õpiti ära hulk laule ning kevadel hakati juba varakult esinema. Alul kodu kirikus ja hiljem mujal. Juunikuul 1866. a esines koor juba Tallinnas saksa laulupeol. Et seni tundmatu maakoor esines nõudliku linnapubliku ees küllalt hästi, sellest kirjutab Jannsen Eesti Postimehes: “Ja vata nemmad on omma laulusi nivisipäraselt ärra laulnud, et teised innimesed, ka laulutundjad, sellega vägga hästi rahhul ollid ja sedda hurra hõiskamisega ülestunnistused“. Koor omandas lühikese ajaga laialdase kuulsuse, esinedes peale kodukiriku ümbruskonna veel Tallinna kirikutes, Aleksandrikooli heaks korraldatud näitemüükidel, kuberneripidustustel, vallamajade õnnistamistel jne.
Köster Kraemanni surmaga koori tegevus soikus kümneks aastaks, kuid sai veel suurema hoo sisse köster Julius Preisbergi asumisel koorijuhi kohale. Ta asutas veel meeskoori ja viis selle lühikese ajaga kõrgele tasemele. Uuesti kutsutakse ellu ka segakoor. Koorid esinesid 1880. a III üldlaulupeol Tallinnas.
Neljandalt laulupeolt Tartus 1891. a tuli Jüri meeskoor tagasi võistulaulmise võitjapärjaga.
Praegu on rariteet restaureerijate juures, kus täpsustatakse eksponaadi seisundit ning taastamistööde ulatust ja maksumust. Tulevikus, kui eksponaat restaureerimisest tagasi on tulnud, saab Rae vallarahvas oma silmaga muusikaseltsi auhinda kaeda.
