Vallavalitsus loobub majanduslikel põhjustel Raikküla Kultuurikeskuse kasutamisest
Raikküla vald on rikka kultuuripärandiga paikkond ning seetõttu ja ütlemata kurb lugeda ajalehe vahendusel ebakõladest, mis on kulmineerunud Raikküla vallavalitsuse otsuse peale teha muutusi Raikküla kultuurielu korraldamises. Volikogu esimehena tunnen endal vastutust selles küsimuses kaasa rääkida ja omapoolseid selgitusi ning põhjendusi jagada. Tõe huvides püüan edastada minule teadaolevat infot asjade arenemise järjekorras.
23. jaanuaril 2013 teostas Lääne Päästekeskus järelkontrolli Raikküla Kultuurikeskuses 28.04.2010. aastal koostatud ettekirjutiste täitmise asjus. Protokollist võib lugeda, et Uno Markson edastas järelvalvele teate vallavalitsuses vastuvõetud otsuse kohta lõpetada 1. märtsist tegevus OÜ Raikküla Farmerile kuuluvas, kuid Raikküla valla käes rendil olevas kultuurikeskuses, mispeale päästekeskuse tuleohutustalituse büroo ei pea 28.04.2010 esildises täheldatud nõudeid enam kehtivateks.
Kultuurikeskuse sulgemise otsusest kuulsin Tõnu Rahulalt samal päeval, kui maja külastas kontrollkomisjon. Ta küsis minult, kas volikogus on seda küsimust arutatud? Et volikogu komisjonid ega volikogu seda küsimust arutanud ei olnud, tuli info nende liikmetele ootamatult. Loomulikult küttis teadmatus ja ebaselgus pahameelt ja ergutas kirgi.
Asja uurides selgus, et allkirjastatud korraldust neil sulgemise kohta polnud, küsimust oli vaid vallavalitsuse istungitel arutatud. Valla majandusnõunik ilmselgelt vassis komisjonile, sest sellesisuline korraldus valmis vallavalitsuses 28. jaanuaril ja edastati siis ka Tõnu Rahulale. Klubis tegutsevate ringide liikmete, kultuuritöötaja Ene Kanguri, kohalike inimeste ja kultuurikeskuse omaniku Tõnu Rahula pahameel oli igati õigustatud - nendega polnud keegi eelnevalt asju arutanud.
Olen seda meelt, et siin eksis Raikküla vallavalitsus päris kindlasti paari olulise kohaliku omavalitsuse toimimise põhitõe vastu - eelkõige elanike õiguses osaleda kohaliku elu küsimuste lahendamises ning tegevuse avalikkuses ja läbipaistvuses. Tekib küsimus, miks vald kahe aasta jooksul ei teavitanud hoone omanikku koostatud ettekirjutustest, ei pöördunud hoone rendileandja poole, et otsida lahendusi ega püüdnud mingilgi viisil ettekirjutuses ettenähtud puuduste likvideerimiseks eelarvevahendeid leida, vaid jätkas rahumeeli ettekirjutuste rikkumist?
Kas tõesti vaid majandusraskused ja saneerimine on põhipõhjused? Seda on ilmselt kõigil raske mõista.
Majanduslik pool
Selline oli asjade käigu üks pool, aga on kindlasti on olemas ka teine, s.o majanduslik pool. Pahameelt ja kirgi tekitava küsimuse kerkimise ajal käis vallavalitsuses aktiivne eelarve koostamine.
Rahandusspetsialistidel oli olemas selge ülevaade valla finantsvahendite kuludest 2012. aasta lõikes ja prognoosid uueks eelarveaastaks. Kultuurikeskuses endistviisi jätkates oleks vallale tõsiselt ebaotstarbekas, mistõttu kultuurikeskuse rendilepingu katkesatamise plaane arutati.
Volikogu majandus- ja eelarvekomisjon kogunes 31. jaanuaril vallavalitsuse poolt koostatud eelarveprojekti arutelule. Sellega polnud võimalik edasi liikuda enne, kui oli lahendatud kultuurikeskuse edasine käekäik: kas tühistada vallavalitsuse 28.01 korraldus ja jätkata nagu seni OÜ Raikküla Farmerile kuuluvas kultuurikeskuses või nõustuda vallavalitsuse ettepanekuga suunata kultuuritegevus Raikküla vallale kuuluvasse hoonesse - Lipa koolimajja, mida vald niigi üleval peab, sest siin asub üks lasteaiarühm.
Eelarvekomisjon palus vallavalitsuselt väga põhjalikku analüüsi kõikide näitajate osas (ringide ja neis osalejate arv, aasta lõikes toimunud ürituste arv, osalenud inimesed, vajalikud finantsvahendid, mis tuleks eelarvesse leida, et kultuurikeskuses oleks võimalik inimväärselt - eelkõige soojades ruumides, tuleohutustingimusi ja ettekirjutusi täites - edasi tegutseda.
Raikküla Kultuurikeskuses tegutses 4 taidluskollektiivi, kokku 40 inimest. Ene Kanguri juhendamisel ansambel Enelas (5 inimest), kes valdavalt tegi proove Kabala mõisas; Rõõm Laulust (5); naisrahvatantsurühm, kus on tantsijaid (14) nii Raikkülast, Purkust kui Raplast (juhendaja Kadri Väli) ja folkloorirühm Ristik (16 inimest peamiselt vanuses 60+, juhendajaks Kersti Saia).
Kultuurikeskuses toimus tegevus teatud nädalapäevadel, aga majanduskulud (küte, elekter) on vajalikud igapäevaselt, et mõnel päeval nädalas oleks võimalik majas tegutseda. Need summad olid 2012. aastal (koos raamatukoguga) 49 495 eurot. Seoses elektrihinna tõusuga olnuks tänavu prognoositav summa üle 50 000 euro, millele tulnuks lisada ca 10 000 eurot turvanõuete mittetäitmise sunniraha ja maja turvanõuetega vastavusse viia. Ja ikka oleks maja külm, sest katlamajast tulev soojatrass ja kultuurikeskuse aknad on täielikult amortiseerunud. 1985. aastal valminud hoone vajab kapitaalremonti, aga nii mahukaks remondiks Raikküla vallal raha pole, eravalduses hoonele pole võimalik erinevatest fondidest vahendeid saada.
Eelarvekomisjoni liikmete seisukohad olid vastakad. Tõnu Rahulale loomulikult ei meeldinud kultuurikeskusest tegevuste väljaviimise mõte ja seda õigustatult - ta on olnud Raikkülas kultuuri toetaja kõikide aastate jooksul, kui kultuurikeskus oli antud vallavalitsusele tasuta rendile. Ta on olnud sponsor paljude Raikküla valla kultuuriürituste korraldamisel (Masing 90, 95, 100; valla 20. aastapäev, Enn Vetemaa 70 jne). Tahaks väga loota, et Tõnu Rahula jääb kultuuri heatahtlikuks toetajaks ka edaspidi, vaatamata ajast tulenevatele raskustele.
Anne-Ly Aalde nentis, et emotsionaalselt on mõlemad otsused ebapopulaarsed - nii kultuurikeskuses jätkamine kui tegevuse lõpetamine -, aga eelarvekomisjoni ja volikogu kohus on lähtuda majandulikust kaalutlusest. Neid võimalusi vaeti põhjalikult kahel komisjoni koosolekul. Valdavaks jäi komisjoni seisukoht: toetada vallavalitsuse pakutud varianti - korraldada kultuuritegevus ümber Lipa koolimajasse.
Muutused on algul valusad
Tõnu Rahula avaldas arvamust, et kool pole pidude pidamiseks sobilik koht, kool on läbi sajandite teisteks funktsioonideks loodud. Ei pea õigeks Raikküla kultuurikeskust ja Lipa kooli vastandada, selle mõtte on ka Tõnu Rahula ise välja öelnud. Tahan aga siinjuures meenutada: kultuuri-, rahva- ja seltsimajadel on peopaikadena oluliselt lühem ajalugu kui koolimajadel. Just koolimajad on olnud ajalooliselt külakogukonna kultuuri- ja seltsielu südameks, kus tegutsesid pasuna- ja laulukoorid, tehti näitemängu, korraldati küla ja vallakoosolekuid, peeti olulisi tähtpäevi. Võib-olla ongi meie külade tühjenemise üheks põhjuseks kooli ja kogukonna võõrdumine. Purkus igatahes toimib koolimaja kultuurikeskusena suurepäraselt ja see rõõmustab.
Igasugused muutused on esialgu vastuseisu tekitavad ja kirgi ergutavad. Nii on see olnud ajast aega: ka siis, kui Lipal suleti kultuurimaja pärast Raikküla uue ja uhke kultuurikeskuse valmimist, kui Purkus ja Kabalas lammutati esimese Eesti ajal kohalike seltsiesindajate ehitatud uhked, kuid lammutamise hetkeks ajahambast puretud seltsi- ja rahvamaja, kui Lipal ja Purkus suleti kool, kui Lipal, Raikkülas, Purkus suleti kauplused jne, jne.
Tahan loota lugeja heatahtlikule mõistmisele, et ei vallavalitsuse ega volikogu liikmed lähtu isiklikest huvidest, vaid eelkõige soovist korraldada kohaliku elu küsimusi lähtuvalt esile kerkivatest vajadustest ja olemasolevatest võimalustest.
Alati on võimalik vastuolusid leevendada, kui asjad on eelnevalt põhjalikult ja laiapõhjaliselt läbi arutatud ning tegevusplaanid korralikult läbi mõeldud. Kiirustades ja läbimõtlematult tegutsedes ei saavutata häid lahendusi.
Lõpetuseks sobivad kõige paremini Artur Alliksaare luuleread:
„Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On vaid hetk, milles viibime praegu."
________________________________
Samal teemal: Piret Linnamägi „Raikküla kultuurikeskus kolitakse Lipa koolimajja" (Raplamaa Sõnumid 27.02.2013)
