Lisaks sellele, et Kirt pole põline virulane, on ta Tapal „võõras“ veel teiseski mõttes. Teatavasti ühinesid Tapa linn ja Saksi ning Lehtse vald üheks suureks omavalitsuseks 2005. aastal. Esimesed neli aastat juhtis ühendomavalitsust Kuno Rooba, siis tuli Kirdi kord. Kusjuures Kirt on „väiksema venna“ esindaja – enne ühinemist oli just tema Lehtse vallavanem ja veel enne seda pidas ta sama ametit Amblas. Seega näeb Alari Kirt Tapa asju natukene teise pilguga kui põliselanik ning alljärgnevalt ongi kirjas tema vaatenurk.

Parafeerides mõnd spordiajakirjanikku: kuidas vorm on, kuidas Tapal muidu läheb?

Ei ole põhjust kurta. Vaatasin just enne teie tulekut töötuse numbrid üle – nagunii küsite – ja saan kinnitada, et töötute hulk Tapa vallas on jätkuvas languses. Hetkel on registreerituid töötuid umbes 150 ja alla 100 polegi reaalne – need on inimesed, kes nii või teisiti tööle ei lähe.

Tapa on militaarlinn. Kas omavalitsusel on kaitseväega ka mingi koostöö, või on nad riik riigis? Ma selle pärast küsin, et olen kuulnud: mis seal Tapal viga, kutsuvad sõjaväe appi, kui mõne asjaga hätta jäävad.

Nii see ikka ei ole. Muidugi oleme saanud kaitseväelt ka abi – kui siin mõni aasta tagasi suur lumeuputus oli, aitasid nad oma tehnikaga, aga nii nüüd küll ei ole, et kui vaja, saadetakse sõdurid tänavaid pühkima või lehti riisuma. Sõdurid tegelevad ikka väljaõppega ja vald oma ülesannetega.

Eestlased-venelased?

Ka kõrvaltvaatajana julgen öelda, et Tapal rahvuste probleemi pole. Noorem rahvas räägib küllaltki korralikult eesti keelt, kindlasti paremini kui Kohtla-Järvel või Lasnamäel. Lõimumine hakkab juba lasteaiast – meil on küll n-ö eesti ja vene lasteaed, kuid tegelikult on seal segarühmad. Kuigi venekeelne kool on alles – sel aastal tegutseb veel ka üks viie õpilasega gümnaasiumiklass, alates järgmisest aga ainult põhikool – panevad vene keelt kõnelevad lastevanemad oma lapsed järjest enam eesti kooli. Koolis, huviringides, spordiklubis puutuvad eesti ja vene lapsed järjest rohkem omavahel kokku ning sõpradeks saades enam rahvust nii väga ei vaadata.

Muidugi on ka meil riide ja kaklusi, aga need pole rahvuslikul pinnal. Eestlane ja venelane istuvad baaris sageli ühe laua taga ja kui tüli tekib, siis vastaspooleks on samuti segaseltskond.

Loe täispikka intervjuud Kuulutajast.