Oma eelmises veerus arutlesin ma koostöö vajaduse üle meie väikeses kogukonnas. Täna on mul väga hea meel selle üle, et on tekkinud mõned kodanikualgatuse korras elluviidud tegevused, mis on just sellised nn kogukonda ühte liitvad tegevused. Nimelt on seltskond noorema generatsiooni saareinimesi algatanud koolile jõulukingiks lauatennise laua ostmise kampaania, kuhu kõik saavad annetusi teha.

Teine grupp mitte veel igapäevaselt saarel elavaid, aga selle poole püüdlevaid saareinimesi, kutsuvad üles laupäeval kõiki koos rahvamajja filme vaatama. Igati tänuväärne tegevus, annetajaid on juba kaugelt üle kümne ja filmi käis vaatamas pea nelikümmend inimest.

Samuti on väga aktiivsed meie noored, kellega plaanime teha tihedamat koostööd arengukava ja muude valla tegevuste osas, mis seonduvad noorsootööga. Kutsun kõiki üles sellistes ettevõtmistes osalema, et julgustada korraldajaid oma tegevusi jätkama ja uusi üritusi korraldama, ning saama ka ise julgust ning kindlust selles osas, et selline koos tehtud tegevus ja meelelahutus liidavad meid niipalju, et tulevikus on võimalikud ka teistlaadi kokkulepped, mis täna on väga rasked tulema.

Peale Läänema Strateegiapäeval kuulatud Taavi Kotka (Webmedia Eesti juht) ettekannet jäi mind kummitama mõte, et kas sellest ei ole ka meil midagi õppida. Nimelt väitis ta, et Webmedia suudaks aasta jooksul pakkuda tööd 1000’le ülikooliharidusega programmeerijale/IT spetsialistile. Firmal on selgelt puudu kvalifitseeritud tööjõust ja samas suudab eesti haridussüsteem «toota» aastas maksimaalselt 400 vastava tasemega spetsialisti.

Valitseb selge tööjõu puudus ja seda turul, kus firmade keskmine palgatase ületab 2 x eesti keskmist (Webmedias on üle 250 töötaja, kelle keskmine palgatase on üle 20 000 krooni!) Põhjus sellele oli tema väitel asjaolu, et haridussüsteem on muutunud liiga humanitaarseks ja noored ei tule enam toime matemaatikaga ning see takistab edasiõppimist sellel erialal.

Ka Gustaf Adolfi gümnaasiumi direktor Hendrik Agur ütleb; kommenteerides Delfis uuringut, mille kohaselt eesti õpilaste matemaatika oskused on küll maailmas ja Euroopas kõrgel kohal, aga siiski viimasel ajal langenud; et humanitaarained on õpilastele lihtsamad. Kas see ei ole ka meie jaoks koht, kus mõelda oma kooli suundade ja tuleviku peale: kas mitte ei ole tugeva reaalainete baasiga õppuritel lihtsam hiljem hakkama saada nii järgmistes koolides kui ka elus üldse ja seda ka juhul, kui ta valib oma teeks mõne humanitaarse kallakuga elukutse? Kätte on jõudnud detsember ja kohe on alga-mas jõuluaeg. Kasutan siinkohal juhust, et soovida kõigile vormsilastele ja ka kõigile neile, kes lihtsalt seda lehte loevad rahulikku jõuluaega ja edu uuel aastal!