Vana aja hülgepüügiretked - nädalad jääväljadel loodusjõudude meelevallas

 (4)
Vana aja hülgepüügiretked - nädalad jääväljadel loodusjõudude meelevallas
Jääriietes hülgekütid eistukiga jääl (1930. aastad).Viimsi Teataja

Veebruari lõpp ja märtsi algus oli aeg, mil vana aja hülgekütid oma pikki püügiretki alustasid ja vahel mitmeks nädalaks jääväljadele loodusjõudude meelevalda jäid.

Sada aastat tagasi käisid paljud Põhja-Eesti saarte mehed hülgeid küttimas, Viimsi külades olevat sel ajal aga hülgepüügist juba loobutud ja hülgeliha maitset põlastatud.

Harald Aksberg kirjutas oma vanaisa hülgeretkest: "Aksi Madis oli 1865. aasta paiku oma seltsiga Soome pool Keri saart paadiga jääl hülgepüügil. Saak oli hea. "Homme korjame veel mõned hülgepojad ja siis läheme koju." Öösel tuli aga läänetorm, lained lõhkusid jää ja mehed vedasid paati, et jõuda kindlamale jääle. Jää purunes tükkideks, mis ähvardasid vette vajunud paati purustada. Mehed loopisid paadi kergendamiseks kõik hülged merre ja riputasid hülgepindasid (nahk koos rasvaga) nööridega väljapoole paati kaitseks jää eest. Oma poolpurunenud paadiga jõudsid mehed lõpuks Suursaare juurde välja. Koju jõudsid nad alles kuu aega hiljem ja kodused olid neid juba ammu uppunuteks arvanud."

Aksi saare fotograaf August Luusmann kirjutas 1909. aastal jutustuse "Hülge püügis", kus ta kirjeldab Prangli hülgeküttide püügiretke. August oli kuulsa hülgeküti, Aksi- Kaguotsa peremehe Jaan Luusmanni poeg ja arvatavasti kirjutas ta üles isalt kuuldud lugusid. Trükki pole kirjutis kunagi jõudnud ja mingit põnevat tegevust selles ei leia. Küll aga on seal hülgeküttide nüüdseks täiesti ununenud sõnavara, jääväljade karmi olustiku kirjeldusi ning püümeeste põliseid tarkusi. Sellepärast hindas Luusmanni kirjutist väga kõrgelt ka rannakultuuri uurija doktor Gustav Vilbaste.

Seotud lood:

Jutustus algab püügiseltsi moodustamisega iivaknuudi päeval: "Omal ajal oli saartes see mood, et kolmekuningapäeva järel hülgepüügi seltsid kokku tulivad, kus nad jõivad, pidutsesivad ja ühtlasi uusi liikmeid vastu võtsivad ja vahetasivad..."

Järgneb pikk kirjeldus retkeks valmistumisest. Autori kirjaviisi muutmata avaldan jutustusest väikese osa, kus kirjeldatakse küttide esimesi püügipäevi.

"Kütid olivad ju rannas, paadil tarvilised veu köied külges (sukse moodi, mille abil kavalaste wiigarite ligi pääsetakse). Nad sidusivad "trauni alla" (liikuv jalas, mis paadi alla saab kinnitatud), et paati mitte krunnilises jäes ei lõhuks. Nüüd asusivad kuus meest ümber paadi, kaks kõige tublimat ja hakkajamat jäivad tasakaalu pidajateks ja sõit soomepoole algas läbi krunnilise jäe vedades, nii et kiire vedamise läbi paat mürtsus ja värises. Harva oli niisugust jäed olnud kui tänavu. Paar päeva oli hirmsa tuisu ja tormiga jäed ida-põhi tormiga Peterburi poolt lääne poole kihutanud. Täna olivad kõigil pool kõrged jäämäed nähtaval ja walendasivad om majesteetliku väljanägemisega ju paarikümne versta kaugusele.

Mehed olivad umbes viis versta ära jõudnud käia, krunnilisest jäest läbi, mis paati äralõhkuda tahtis. Läksivad sedaviisi veel mõnda versta edasi, kuid hülgeid ega nende poegi ei olnud ühteainustki nähtaval. Joosti Toomas ütles, et ega neid Viru pool ole, lähme otse Soome kanti, saame seal suurte wiigaritega kokku, on paar kolm päeva vedada. Hantsu Jaan andis hääd nõu lääne-loode poole minna, sest suurem hülge sugu, "hallid", elutsevad harilikult jõe servas ja sääl on võimalik suure saagiga kokku juhtuda. Kõik olivad selle arvamise poolt, et lääne pool saak suurem on ja sinna ainult minna maksab.

Mehed jõudsivad mitmest suurest murrust läbi, nüüd saivad nad ühe reegu juurde, mis kesk jäe sisse ja kinni külmamata jäenud. Mardi Madis, kes alati tubli poiss ja osav laskja, sai nüüdki esimeseks ühe väikese wiikari, mida ta ujumast lasi. Peaaegu pidi ta aga selle kautama, ajasivad paadi küll silmapilk merde, aga oli põhjavajumisel. Kui nad juurde saivad, nähti wiigarit veel umbes sülla vee sügavuselt. Keegi terane merimees haaras hülgeraua ja saatis hülgele tagant järele, millega nad wiigari välja vedasivad. Püümeestel on põline seadus: mees, kes esimese hülge laseb, saab naha ööseti magades aluskotiks, mis otsata pehme küllealune on. See oli üks aastane wiigar, rasvane, oli umbes 3,5 naela raske, mida õppinud kaalujad käsitsi mõõtes rehkendasivad. Liha jäi õhtaseks küpsetuseks ja sai vees äraloputatud.

Jälle pestid õlale ja minema! Hingelisi ei tulnud mingisugusi vastu. Ainult idamere kalameeste meremärgid mustendasivad eemalt, mis jäe välja toonud oli. Õhtaks jõudsivad mehed tallamata ja puhta jäesse, mis jäe meeste peale erutavalt ja värskendavalt mõjus. Nad vedasivad lauldes ja rõõmsalt valjuste rääkides, vahel jalga vasta jäed lüües, tähenduseks, et jõud veel otsas pole. Pime hakkas kätte jõudma, päev oli ju looja läinud. Nüüd hakkasivad mehed ööplatsi otsima, nimelt sinna paika, kus jäe mitmekordseks on ajanud. Et kui magades tuult tõstab ja jäe käima hakkab, siis paat mitte jäe risu sisse ei ujuks. Seda teadsivad nad küll, et on olnud, kus paat on jäe sisse veetud ja purustatud. Leidsivad siis ühe madaliku pealt jäekrunni varjust omale kõva panga ja hea tuulevarju ja tegivad tule üles, et magusat suupistet nahka panna. Selleks otstarbeks oli kaks pada kaasas, teine, kus tule ülesse tegivad ja teine, kus sees keetsivad. Põletuspuid oli omajagu kaasa võetud. Ei tuurinud kaua, kui liha oli valmis. Kirjeldamata isuga sõivad väsinud rändajad lihtsat maiusrooga, mida teiste vahel jagasivad. Nüüd heitsivad kõik paati magama.

Olivad nad ju umbes kakskümmendviis versta elukohast eemale jõudnud ja esimene öö oli hääks karastuseks kodusest soojusest välja tulles tuleva kannatuste vastu. 14 kraadi oli külma, aga ilusa ilma mõjul ei käinud külm mitte nii läbi - üsna soe on jäe sees. Hommikul paar tundi enne valge välja tulemist tõusivad nad üles. Puhus paras kago tuul ja see oli nendele päris õnnistus, sest nüüd võisivad nad ka purje tarvitada, mis esimese päeva asjata oli vedelenud. Pimeduse pärast ei saanud nad uut purje nagu hobuseks ette panna, pidivad ju tasaste ja ettevaatlikult käima. Aga kui koitma hakkas, pistsivad purje püsti. Oh sa taevake, nüüd seda sõitu, vedamise vaev oli möödas! Ole mees ja pea kinni!" Harald Aksberg arutles hülgepüügi üle: "Minu meelest oli see õige hülgepüük, kus mehed vedasid paate jääl, olid nagu hülgega samaväärsed, kus hüljes võitles oma elu ja kütt oma leiva eest. Hülgepüük vägevate laevadega nagu praegu Norras ja Kanadas ei anna enam õiget hülgepüügi romantikat."

Nii vanema kui ka uuema aja hülgepüüki käsitleti Rannarahva Muuseumi 2009. aasta näitusel "Hülgeküttide jälgedes".

Praegu võib seda näitust muuseumis näha vähendatud kujul. Saaremeeste hülgejutte saab aga lisaks lugeda raamatust "Aksi - mereriik Tallinna külje all".

Viimsi Teataja


Foto näituselt: Hülgekütt hüljest vaanimas (varitsemas): valgevarju taga, pikksuusal ehk tangul lamades, valged jääriided seljas ja rihvelpüss käes