VANA FOTO: Kui jõulumeest veel ei tuntud, olid platsis sokud ja muud tegelased

Jõulud Läänemaal 140-150 aastat tagasi
Lääne Elule kirjutanud 1932. aastal Ants Laipman ehk kunstnik Ants Laikmaa.

Oli „kallis" jõuluõhtu - öeldi jõule kohta ikka: kallid - jõulud; oli kõik küüritud ning koristatud, rahvas vihelnud ja valged särgid selgas, siis ehiti kirikusse. Ei tahtnud sel õhtul keegi koju jäeda, ainult mõni vanake jäi ahju kerise kividele küpsema pandud tanguvorste valvama, et nad seal liiga ei saaks ja õigel ajal pöörataks.

Kirik helenes sel õhtul sadades küünaldes, neid oli kantsli äärel, neid oli kooride äärtel ja altari kahelpool kõrval särasid neid kõrgetel kuuskedel.

Rahvast oli murdu, kes küünarnukkega endale teed tegi ja paks hingeaur kippus pilvena lahtisest uksest õue. Lauldi - näis - valjemini kui muidu, ka õpetaja hääl oli pühalikum, kostis kõrgemini. Kooripeal oli salkkond lauljaid kokkusurutud.

Kui õpetaja „räästailt" ütles, et: „Koori-pealt lauldakse", siis pööras terve „kirik" näod koori poole ja kuulas ammuli suil, kuidas seal jalaga takti tampimine lauluga võistles, ei jätkunud ju sel ajal veel juhataja kepi ja kätega vehklemisest, vaid iga laulja pidi ise ka jalaga vastu põrandat lüües ja peaga noogutades kaasa aitama, et mitmehääleline ja keeruline laul „käest" ei läheks. Räägiti pärast, kui „kõrge hääl" (tiiskant, tenor) sel ja sel olnud, kui „madal rind" tollel ning tollel (bassi lauljail).

Oli ju mitmehääleline laul alles paljudele nii uudis kui hiidlasele „laulumasin" - orel oli olnud, kui ta sellega esimest kord elus koos lauldes kolm salmi „velgu", so võlgu oli jäänud.

Jõudes kirikust koju, toodi kõigepealt „jõulud" tuppa - heinad, mis põrandale laiali laotati. Siis toodi lauale leivad, saiad, liha, vorstid, õlu. Aga lauldi enne üks salm püsti seistes, käed risti. Ja tehti nii ka peale sööma.

Siis pikutati „jõuludele". Ei olnud aga sünnis sel ööl kellelgi magama jääda; kes magama uinus, sada senti või õmmeldi teise, kõrval magajaga kokku. Keset tuba seisis laud ja sellel piibel ja lauluraamat, ka mõned ilmalikud raamatud, nagu neid siis alles vähe ja väikeseid oli. Tuli põles ööd läbi.

Mu ema luges jõuluöö läbi, sest millal tal muidu oli aega raamatut kätte võtta, nagu ta ütles. Aga kesköö saabudes võttis ta mõne nõu - külimiti või sarja, lõikas selle leivatükke täis ja kutsus meid, lapsi, siis ühes lauta vast sündinud Jeesust nägema. Ta jagas seal loomadele leiba, seletades meile, lastele, et kui inimestel hea olevat, pidavat ka loomad sellest osa saama. Jeesukest ma küll ei näinud, aga ma ei mäleta sellest ka pettunud olnud olevat: laps näeb ka nägemata.

Esimese püha hommikul söödi õieti vara (ka ikka lauldi jälle sööma alla ja peale), kui ma ei eksi, söödi juba kella 5...6 paiku. Kas see varane söömine polnud ühenduses endise katolikuaja varasele messele minemisega? Kullamaa kihelkonnas minnakse vist praegu veel esimese jõulupüha hommikul juba pimedikul kirikusse.

Jõulu esimene püha oli sama kui jõuluõhtu kirikule pühendatud, kuhu igaüks minna tahtis. Sõideti mitmel reel või saanil, niipalju kui talus hobuseid oli, sest ka sulasele-tüdrukule tundus see nagu häbiks (Vigalas) jõulul jala kirikusse minna. Esimese püha pealelõunal palju külas ei käidud, ehk olgu siis, kus harva jõulupuud tehti, nagu minu isatalus. Siis tuli ka sinna kutsumata külalisi, nagu pulmadele või talgutele, „jõulupuud vaatama".

Esimesed jõulupuud, mis külas tehti, olid väga kehvad: paberist kääridega välja lõigatud ehted, mõned külmanud õunad (mis aga suus sulades suhkrumagusad olid) ja omavalatud rasvaküünlakesed, mis aina visisesid. Hulga hiljem, kui „monopoli" aeg oli, „ehiti" jõulupuud ka väikeste „monopolkadega", kuid seda inetut viisi vist ammu enam ei korrata. Jõulupuu ümber lauldi, lauldi kõik laulud läbi, isegi ilmalikke vahel, kui hoog hea oli, sest eestlane on ikka lauluarmastaja olnud.

Teine ning kolmas püha olid külastamistele pühendatud, juba kirikust sõideti külla, kutsuti külla omaste ja tuttavate poole.

Õhtupool või kaugemaiks sõitudeks pandi ikka kellad aisa, just nagu oleks pulmasõidud - aga oma mõisast möödudes seati need ikka valla, kartes, et niisuguse uhkuse eest mõis võiks siiski renti juurde lisada.

Noorsugu kogus vahest hulgana ühte tallu. Ei seal peetud sel ajal sündsaks tantsida, aga „mürati" nii „jõuludel", mürati, et „nahk märg" oli, me lapsed ikka kaasa, ja käidi vahepeal end väljas lumehangel jahutamas, kus kuue ja vesti nööbid lahti päästeti. Ja kui siis külm juba oli üle keha käinud, siis mindi jälle tuppa tagasi uut „nahka" tegema.

„Spordi" sõna oli siis veel kuulmata, aga ometigi tehti sportlisi mänge: veeti sõrmkooku, käekooku, kisti väepulka, pöörati köitel, poeti looga alt, „visati kintsu" või „ruukaveskitadi" ja puhuti tüüamit, mis kõige rohkem ümberistujatele nalja tegi.

Lõbusat ajaviidet oli küll ja küll, ja kahju oli, kui viimasel pühal - „viimsele löögile" järgneval hallil argipäeva hommikul „jõulud" jälle „suuruksest" rehealla välja heideti, kus nad jõuluõhtul sisse tulles nii suure pühalikkusega ja lastelt hõisetega olid vastu võetud.