VANA FOTO: Pääsküla - 100
Vahetult enne I maailmasõda, 1912. aastal, ostsid Peeter Suure merekindluse ametnikud Harku mõisnikult Hermann von Harpelt maatüki Glehni valduste piiril (praeguse Särje ja Sisaski tänava ning Harku kallaku vahel). Maatükk jagati kruntideks, mis omanike vahel loositi. Osanikke oli 1915. aasta aruande järgi 162, moodustatav asundus nimetati Peetri aedlinnaks – Petrovskaja Sloboda. Seda loomulikult imperaator Peeter I auks, kelle nime kandis ka merekindlus.
Uute elanike esimeseks probleemiks oli, kuidas oma teenistuskohta Tallinna pääseda. Lähim rongipeatus Nõmmel asus siit ju mitu head versta eemal. Nii pandigi raha kokku ja asutati uus peatus – «platvorm Petrovskaja Sloboda», rahvakeeles lühidalt Petrovka. Uus peatus avati liikluseks 1. mail 1915 ning läks maksma 602 rubla 86 kopikat. Selle eest tehti madal platvorm ja ehitati jaamahoonegi. Samal ajal sõlmiti raudteevalitsusega leping: peatust peetakse aedlinna kulul ülal seni, kuni selle aastakäive on alla 1000 rubla. Vaatamata sõjaaegsele kitsikusele jõuti selle käibeni juba esimese kolme kuuga ning 1915. aasta lõpus oli käive juba üle kolme ja poole tuhande. Nii pöördutigi Looderaudtee juhtkonna poole palvega peatus 1. jaanuarist 1916 oma bilanssi võtta. Paraku venitas tsaariaegne bürokraatia protsessi. Kuid ega vastaski olnud papist poisid – ikkagi merekindluse ametnikud, kellele kroonuvärk hästi selge. Abipalve saadeti endisele Eestimaa kubernerile ning tolleaegsele senaatorile Izmail Korostovetsile . Vanad tutvused aitasid ning 1916. aasta suvel sai küsimus loogilise lahenduse. Taotlus harutee rajamiseks aga läbi ei läinud, see küsimus lahendati alles Eesti Vabariigi päevil.
Vahemärkusena võib lisada, et Pääskülas oli veel teinegi raudteejaam. Nimelt kulges mööda praegust Vabaduse puiesteed kindlusraudtee üks haru, nn Pääsküla jaoskonna 5,8 kilomeetri pikkune tee, ja sellel oli samuti peatus Petrovskaja. Kunagine jaamahoone on aadressil Vabaduse pst 183 alles praegugi ja kasutusel elumajana.
1917. aasta sündmused lõpetasid tööd merekindluses, ühtlasi soikus ka aedlinna rajamise plaan. Mõlemad Peetri-nimelised raudteepeatused nimetati aga 1919. aastal ümber Pääskülaks. Neist teine suleti 1920. aastal seoses raudteeharu likvideerimisega.
I maailmasõja ja Vabadussõja päevil oli Pääskülas sõjavangide laager. Nimetus Laagri laienes hiljem osaliselt ka Pääsküla külale (Vana-Pääskülale) ning põlistati 1932. aastal, kui avati samanimeline raudteepeatus. Seetõttu tunnemegi Pääskülana tänapäeval selle Nõmme-poolset osa ja Peetri aedlinna maa-ala. Piltlikult öeldes: Pääsküla oleks nagu aegade jooksul paar kilomeetrit Nõmmele vastu nihkunud.
Siseministri määrusega 26. aprillist 1923 liideti Pääsküla Peetri aedlinna ala Nõmme aleviga. Sellega lõppesid mitme aasta pikkused vaidlused. Nimelt pidas Nõmme Pääsküla «omaks» juba pärast aleviõiguste saamist 1917. aastal. Pääsküla mehed ei tahtnud sellest aga midagi kuulda ega alevile makse maksta. 1925. aasta 13. novembril korrastati ka Pääsküla tänavanimed, senised võõrapärased asendati aga uutega. Nii sai Petrovski prospektist Päikese puiestee, Lermontovskajast Toome puiestee, Nemmeskajast (Nõmme) Hommiku, Sudebnajast Õitse tänav ... Huvitav nimi oli praegusel Suvila tänaval – Portovaja (Sadama). Nii et ... kuigi Glehnil ei läinud korda Nõmmele sadamat ehitada, oli vähemalt sellenimeline tänav siin olemas. Ja lõppes ta ka sadamas. Tõsi küll – raudteesadamas.
1925. aastal muudeti see «sadam», Pääsküla peatus, jaamaks ning sama aasta 3. septembril avati siin ka postkontor. 1934. aastal ehitati jaamahoone ümber, ühele tiivale lisati teine korrus.
1920.–1930. aastatel alanud intensiivne elamuehitus sulatas Pääsküla peagi orgaaniliselt kokku ülejäänud Nõmmega.
