Vana pilt meenutab: Süta metsavendade punker 1941. aasta sõjasuvel

 (5)
Vana pilt meenutab: Süta metsavendade punker 1941. aasta sõjasuvel
Koigi Vallaleht

Aprillikuine vana foto on meenutustega jõudnud Koigi vallas asuvasse Ülejõe külla.

2013. aastal vaid kaheksa elanikuga Päinurme läheduses asuv metsaküla oli aastakümneid tuntud oma arvukate metsasalude ja suurte talumajapidamiste poolest. Just paksud metsad suurendasid ärevatel aegadel Ülejõe rahvastikku mitmeid kordi.  Nimelt pakkusid piirkonnas asunud laaned kaitset võõrvallutajate rünnakute eest. Seetõttu oli Ülejõe piirkond  heaks varjupaigaks ka metsavendadele. Foto meenutab antud külas asunud Süta punkrit ja sealset tegevust 1941. aasta sõjasuvel. Pildil on näha tüüpilist metsavendade pühapäeva 6. juunil 1941. aastal. Üheskoos toimub püsside proovimine ning tuju tõstmine.

Põhjuseid, miks mehed 1941. aastal  metsa sattusid, oli mitmeid. Raskeimaks hoobiks rahvale kujunes 14. juuni küüditamine. Mainitud aktsioon oli suunatud avaliku elu tegelaste ja nende perede vastu. Seetõttu paljud oma saatuse pärast muretsevad inimesed relvastusid, peitsid ennast metsadesse ning hakkasid kannatamatult ootama päästvat sõda.

22. juunil 1941. aastal tungis Hitleri Saksamaa kallale Nõukogude Liidule. Seega  kujunes rahvale järgnevaks raskeks katsumuseks mobilisatsioon punaväkke. Nõukogude seaduste kohaselt ähvardas kõrvalehoidjaid surmanuhtlus ning perekonna Siberisse saatmine.

5. juuliks kutsuti armeesse 1920.-1922. aastal sündinud noormehed. Päinurme ümbruse külades elas 21 kutsealust. Karistuse kartuses läks mobilisatsiooniga kaasa 10 noormeest. Ülejäänud pidasid paremaks metsa varjuda.  Mitmed neist leidsid varjupaiga Ülejõe külas Süta punkris.

Vähetulemuslikke karistusaktsioone võeti 1941. aastal Koigi valla külades tegutsenud metsavendade suhtes ette mitmel korral. Tabatuid tihtipeale piinati ning  tapeti julmalt. Eriti kardetud oli metsavendade poolt Läti hävituspataljon. Päinurme piirkonnas oli levinud mitmed kuuldused, kuidas piinati  Väinjärve vallas Jõeküla metsas tabatud haavatud metsavenda. Lõpuks kaevati mees õlgadest maa sisse ning lasti tema pihta märki.

Nõukogude mobilisatsioonist kõrvale hoidnud Evald Jürgensi mälestuste kohaselt Ülejõe külas  varjanud mehed jäid taolistest aktsioonidest   puutumata.

Väheedukast mobilisatsioonist ärritatud punaväelased valasid tihti viha välja süütute elanike peale. Nõnda sattus punase terrori ohvriks ka Ülejõe küla vahetus läheduses elanud Listrate perekond. Perepoeg Jüri on meenutanud, kuidas 20. juulil 1941. aastal tungis nende tallu salkkond mehi. Kõik toasolijad käsutati seina äärde püsti ning tema venda süüdistati mobilisatsioonist kõrvale hoidmises. Esitatud isikutunnistus ning arstliku komisjoni tõendid võimumehi ei veennud. Noormehi hakati ilmselt hukkamiskavatsusega uksest välja tõukama. Jüri Listra on jutustanud: „Uksel tekkis rüselus. Vend tõukas püssimehi ja hõikas mulle - jookse. Hüppasin üle kukkunute ning jooksin metsa poole. Pääsesin tervelt, kuigi tulistati järele. Hiljem leiti Silmsi metsast vend Juhan Listra metsikult tapetud surnukeha."

Ülejõe küla metsavenna punkrisse saabus suuremal hulgal piirkonna elanikke juulis, mil Teise maailmasõja lahingud jõudsid Koigi valla territooriumile. Varjumisele võeti kaasa nii palju vara, kui võimalik - loomad, toidutagavara ja väärtuslikum majakraam.

Suvesõja lahingute edasikandumise järel said ka Ülejõe metsadesse kogunenud arvukas rahvas taas minna oma kodudesse, kuna  enam polnud vajadust punkrites varjata.

Taaskord asusid Ülejõe küla metsad mehi  varjama 1944. aastal, mil nõukogude vägedel õnnestus anastada Eestimaa.