Möödunud nädalal, kaks ja pool nädalat pärast õnnetust läkski poiss kohaliku kirurgi juurde kontrolli. "Aga mis tehti? Kirurg võttis kipsi ära. Ütles, et kõik korras. Ütles veel, et paneme aja kinni, võtame narkoosi all traadid ära," rääkis isa, kelle sõnul ütlesid Tallinna arstid pärast, et nii väiksele lapsele ei tohi Läänemaa haiglas narkoosi tehagi.

Pärast seda sõitsid lapsevanemad paistes käega poisiga kohe Tallinna. "Seal tehti suured silmad - kuidas selline asi võimalik on?! Küsijale seletati, et Haapsalus pole laste traumatoloogi, pole pädevust," rääkis isa. Tallinnas pandi poisi käsi kohe uuesti kipsi.

Kaido pojal algasid valud alakõhus 31. detsembril. Öö jooksul läks valu järjest hullemaks, tekkis paistetus. Oma tarkusega oskasid vanemad jääd peale panna, aga see ei aidanud ja 1. jaanuaril mindi Läänemaa haiglasse.

"Ultraheli ei tehtud. Arst vaatas ja ütles, ei siin pole midagi - jää peale ja saab korda," jutustas isa. "Läksime koju tagasi. Usud ju, mida arst ütleb."

Tagantjärele leiab ta, et ei oleks pidanud uskuma. Paistetus ei alanenud, valu järele ei andnud ja kui 2. jaanuaril uuesti Läänemaa haiglasse mindi, kulus sel päeval tööl olnud arstil viis minutit, et olukorra tõsidust mõista ja soovitada nii kiiresti kui võimalik Tallinna sõita - seda mees oma autoga ka tegi. Arst oli Tallinna arste telefonitsi juba ette hoiatanud, et kiire juhtum tuleb.

"Tallinnas ootas meid doktor Mari Majass. Nagu ta meid nägi, kohe operatsioonile, ei mingit viivitamist!" rääkis isa. "Ütles veel, et püha jumal, mis toimub! Et oleks pidanud reageerima juba esimesel päeval, sest sellest võib tekkida eluaegne terviserike."

Läänlasele saadetud kirjalikus vastuses leiab Läänemaa haigla ravijuht Kai Tennisberg, et käeluumurru juhtumis ei ole Läänemaa haiglal süüd. Teises juhtumis olnud arstil aga põhjus, miks ta kohe hiljem kinnitust leidnud diagnoosi ei pannud.

Loe pikemalt portaalist Läänlane.