Enne toimuva algust oli pimedas tore jälgida, kuidas vaikselt ilmusid pimedusest välja inimesed, kuusk kaenlas või mööda maad taga sahisemas.

Kõige keskele, teisi püsti hoidma pandi rahvamaja suur kuusk, mille ümber ehitati suur kuusepüramiid. Siis süütasid Ahjualune
alias
Varbola külavanem Maire Põhjala ja rahvamaja juhataja Piret Linnamägi kuusepüramiidi. Selle süttimisele aitas kaasa rahvamaja naiskoor Astra, kes laulis kuusepuu laulu. Kuused süttisid, sädemed ning leegid lahvatasid taeva poole, taustaks naiskoori laul. Seejärel said kõik kohalolnud keha kinnitada.

Pajatäis rammusat suppi ja pirukas kulusid külmal ja tuulisel lumeta talvepäeval marjaks ära. Kolmekuningapäeval on ikka tavaks pakkuda suppi, mis valmistatud nii-öelda pühadest järele jäänud roogadest. Sel õhtul pakutud supis oli nii metssea- kui põdraliha, kapsast, kartulit, paprikat jm. Kõigil oli tuju ülev ning kõhus soe tunne.

Tore, et kohal oldi perkonniti, nii kaugelt kui lähedalt. Eks kuuski oleks vast veelgi rohkem kohale toodud, kuid nagu üks elanik ütles: „Nii ilus on ta veel toanurgas, et ei raatsi välja viia, veel vähem põletada."

Osas Euroopa riikides on kuuskede põletamine pidulikuks sündmuseks. Viimasel kümnendil on ka suuremates Eesti linnades nii tehtud. Läbi aegade on kolmekuningapäev olnud lastele oluline sündmus: neil oli õigus kuuskedelt ehted ja maiustused ära noppida. Idakirik seostas kolmekuningapäevaga veel üht keskset episoodi Uuest Testamendist: nimelt olevat Ristija Johannes ristinud täiskasvanud Jeesuse just sellel päeval. Kolm kuningat on need kolm Idamaa tarka, kes Kristuse taevatähe juhatuse peale leidsid.