Varje Paaliste: omavalitsusreformi valguses


Varje Paaliste: omavalitsusreformi valguses
Foto: Andres Putting

Igapäevaselt jõuab järjest enam iga inimesteni teavet, et Eesti riigis on vaja muutusi omavalitsuslikus süsteemis. Aeg ajalt varjutavad seda haridusvõrgu ümberkujundamine, pedagoogide töö tasutamine ja arstide streik.

Aga kui need teemad jahtuvad, siis kerkib jälle üles omavalitsuslik reform. 20 aastat nn väikevaldade Eestit on jõudnud olukorda, kus väikevallal on keeruline oma ülesandeid vajalikul tasemel täita ja eks tõuke selleks on andnud ka üldine kesine majanduslik olukord.

Läänemaa põhjapoolsete valdade esindajad käisid tutvumas Lääne-Virumaal Väike-Maarja ja Tamsalu vallas, kus ühinemise valu ja võlu on läbi elatud ja tänaseks on ühinenud vallad toimetanud 7 aastat. Käisime ikka selleks, et saada otseallikast teada, millised olid nende inimeste ühinemishirmud, kas need on ka täide läinud, mis olid kõige suuremad erimeelsused ja mis oli ühinemise kõige olulisem kasutegur. Tamsalu linn ühines Tamsalu vallaga ja see näide midagi uut ei toonud, sest tegemist oli nn rõngasvallaga ja nende igapäevane elu oligi läbi põimunud. Ka ei tekkinud probleemi nimega, sest Tamsalu nimi jäi endiselt kõlama. Ajaline ettevalmistus ühinemiseks oli väga erinev, Tamsalu valmistas ette kaks aastat, Väike-Maarja ühines 4 kuuga.

Väike-Maarjas oli olukord keerulisem, sest ühinesid kaks erineva suuruse ja eraldi elustiiliga kogukonda. Väike-Maarjas mindi osavalla moodustamise teed ja endisest Avanduse vallast sai Simuna osavald. Nime osas sai määravaks kihelkondlik identiteet. Praeguse Väike-Maarja vallajuhi sõnul oligi kõige keerulisem inimestel leppida identideedi ja sümboolika muutusega, st. emotsionaalsete väärtustega.

Väga oluliseks hindasid nad ühinevate osapoolte ausust läbirääkimistel nii asutuste siseselt kui elanikkonnaga ja kokkulepest kinnipidamist. Simuna osavalda jäi tööle osavalla vanem ja kaks sotsiaaltöötajat. Inimestele oli oluline, et säiliks oma inimeste näol vahelüli, kelle kaudu on mugav ja turvaline suure vallaga asju ajada. Elukeskonna mõttes oli endise väikevalla olukord paranenud, remonditi põhikool ja saadi mitmeid olulisi investeeringuid, mida poleks ise oma vahenditega suudetud teha. Nad ei osanud nimetada ühtegi halvemaks läinud eluvaldkonda, vaid õhkasid ainult emotsionaalselt, et see kõik ei ole päris oma. Seda "päris oma" saab aga luua ühiste tegevustega ja omavaheliste heade suhetega.

Mõlemad vallad nägid kõige suuremat kasu selles, et elanikele on võimalik korraldada kvaliteetsemat avalikku teenust (sotsiaalabi, prügimajanduse korraldust, huvitegevust, teede- tänavate korrashoidu jne), sest iga vallaasutuses töötaja saab tegeleda süvitsi oma eriala ja ametiga. Suurenes investeerimis- ja projektivõimekus ning valdadest said tugevamad partnerid läbirääkimistel erinevate asutuste ja organisatsioonidega. On suur vahe kas vallavanem räägib 1000 või 5000 inimese nimel.

Tänasel päeval kaaluvad mõlemad vallad juba omavahel ühinemise võimalust, et ressurssi ja koostööd veelgi suurendada.

Kõik Lääne-Virumaal kogetu ei ole kindlasti üks-ühele Läänemaal rakendatav, igal piirkonnal on oma eripärad, aga mõned senised arvatavad hirmud ja tekkida võivad probleemkohad said ümber lükatud.

Üheskoos targalt tegutsedes ja majandades, olgu selleks siis üks, kaks või kolm omavalitsust, on kindlasti võimalik Läänemaast kujundada selline paik, kuhu noored tahaksid oma kodu rajada.