Muidugi jõed ja mets, eks see ole ka otseselt mu edaspidise eluga seotud olnud. Kui ikka kevadel ilmad soojaks läksid ja vähegi vette minna kannatas, siis me külapoistega seal ka olime. Ja kevadine jääminek-võimas vaatepilt, kuidas vesi suuri jäälahmakaid silla alt läbi surus või nad heinamaal ringi triivisid. Vahel tõusis vesi maanteeni ja jäätükid jõudsid lauda taha. Ja mis seal salata, eks sõita oli ka nendega mõnus, kuigi oht oli teada ja hoiatatud oli meid pidavalt, kuid ikkagi – keelatu on ikka ju põnev.

Mind paelus ikkagi kalapüük ja seda ma tegin ikka enne koolipäeva ja pärast, kui vähegi võimalust oli. Suuremaks saades ei piirdunud ma enam Puurmaniga ja meelispaigaks kujunes Utsali. See oli muidugi omaette elamus. Egas sinna mindud mõneks tunniks. Ikka paariks päevaks ja üks öö sai ikka kas lõkke kõrval, heinaküünis või kuhjas mööda saadetud. Kadunud onu Vello oli see, kes mulle looduse pisiku sisse süstis. Ja eks Utsali ole ka mu isapoolsete vanemate kodukant.

2. Millega praegu tegeled? Räägi oma perest!

Olen õnnelik inimene, sest tegelengi selle tööga, mis oli minu unistus ja mida ka õppisin. Vaatamata keerulistele aegadele on mul ikka töökoht olemas. Olen erametsafirmas Metsamaahalduse AS peametsaülemaks. Metsamaahaldus on eesti kapitalil põhinev erametsafirma. Ametinimetus on muidugi kõlav, kuid meil on ikkagi majandada 20 000 hektarit metsamaad ja minu ülesandeks on metsakasvatuslik pool, tegelen kultuuride rajamise ja hooldusraiete küsimustega. Ja muidugi veel nipet-näpet peale, sest kooseisud on tublisti võrreldes algaastatega kahanenud. Metsamaahalduse AS saab sellel aastal 15 aastaseks. Minul täitub selles firmas 13 tööaastat.

Ja mulle meeldib mu töö ja meeldib ka see, et palju saab liikuda. Paiknevad ju metsad hajuli üle Eestimaa. Muidugi on teatud koondumine ja maakonnad, kus on enamus maid. Need on Viljandi, Pärnu, Rapla, Järva, Jõgeva, Valga. Aga üht teist on ka mujalgi, isegi Saaremaal.

Ka mu eelnevad ametid on seotud olnud looduse ja metsaga, sai oma tööalast karjääri alustatud looduskaitse inspektorina Viljandi Metsamajandis. Siis sai minust rajooni peametsaülem, siis Keskkonnateenistuse looduskaitse spetsialist, siis Viljandi maakonna peametsaülem. Vahepeal jõudsin töötada ka Soomaa rahvuspargis, kuni kandideerimiseni Metsamaahalduse peametsaülemaks.

Omal ajal peale Puurmanist lahkumist elasime Viljandis. Juhuste tahtel aga oleme juba veidi üle kümne aasta elanud oma perega Viljandimaal Kildul. Sai taastatud vana taluhoone Kildu paisjärve läheduses. Minule on maaelu alati meelepärasem olnud, on rohkem vabadust ikka veidi ringi kõndida.

Põldu enam ei hari ja loomi ei pea, kuigi algul sai isegi põllumajandusega veidi jännatud. Nüüd on enamus maad metsa alla pandud ja muidugi muru tuleb niita, kuid see on ikka päris meeldiv tegevus. Ja pärast ka silmal ilus vaadata.

Meil on Mallega (Allik) kaks poega, Mihkel ja Martin. Tänaseks on nad muidugi juba oma teed rajamas, kuid ikka üpris tihti käivad ka kodus ja mine tea, äkki tuleb veel keegi neist ka Kildule tagasi. Töökohad on meil muidugi Viljandis, kuid viisteist kilomeetrit ei ole pikk maa kaasajal töölkäimiseks.

3. Kuidas võib olla sinu tööst kasu koduvalla inimestele?

Ega ma ei näe, et minust koduvalla inimestele praegu kasu oleks. Kus inimene ka elab, eks ta seal ka tegutseb. Minu kodu on praegu Suure- Jaani vallas Viljandimaal. Meil on asutatud MTÜ Kildu külade ühendus ja seal ma tegutsengi. On ka minu huvi, et ümbrus kaunis ja puhas oleks. Eks ta ju on küla keskne suvine ujumiskoht ja käib sinna rahvast kaugemaltki. Ja arvata on, et inimesed, kes on elama asunud Puurmani, muutuvad ka Puurmani patriootideks. Elu on ju pidevas muutumises. Ainult niipalju on vast kasu olnud, et kuna meie firma maid paikneb ka Puurmani kandis, siis on mõnigi saanud endale meie kaudu veidi kütet varuda.