Vastab vilistlane Elmar Trink
Saadjärve kooli sulgemisel tuli võtta jalge alla pikem koolitee Koogilt Puurmanisse aastatel 1971-77. Õnneks sattusin erakordselt aktiivsesse ja õpihimulisse õp. Helgi Kala klassi, millest sai kooli XX lend. Puurmani oli siis rahvarohke ja tegus, oli Puurmani õitsengu aeg, mil… „ mets mühises, vili võrsus ja tehas huugas „.. Tänutundega meenutan Puurmani inimesi, kes minu kujunemisaastaid mõjutasid: pühendunud õpetajad (tõelised „maasoolad“), treenerid, koolikaaslased ja nende lahked vanemad, kes pühapäeva hommikul aurava kohvilauaga Koogi-poisi ärkamist ootasid, et ta õigel ajal kodubussile saata. Meenuvad kümned ja kümned jooksutrenni kilomeetrid Puurmani ümbruses, mõisapark kõigis oma värvitoonides, Pedja jõgi, mille jääl sai tennisepalli-hokit taotud pimeda saabumiseni, bändi- ja teatritegemine, olümpiaadid, viktoriinid, esinemised kooli ning klubipidudel jpm. Puurmani on tänini minu jaoks kodune paik, kuigi ma pole kunagi olnud selle päriselanik.
2. Millega praegu tegeled? Räägi oma perest.
Teatrikooli järel sai minust pärnakas. Kohalikus teatris töötasin näitlejana pea 20 aastat, nüüd olen vabakutseline. Koos kadunud kolleegi Aare Laanemetsaga lõime Pärnu Kooliteatri 25 aastat tagasi, viis aastat hiljem aga koos abikaasa Janaga era-huvialakooli, kus igal õppeaastal täiendavad oma teadmisi üle pooletuhande lapse ja täiskasvanu. Elu on sundinud töö kõrvalt omandama turundus- ja müügi- ning projektijuhi kvalifikatsiooni. Viimastel aastatel olen tihedalt seotud Pärnu Muuseumiga europrojektide eestvedamisel, näituste korraldamisel ja Koidula muuseumi arendamisel. Lapsed on kodumajast läinud oma teed - vanem poeg Mihkel on Tallinnas IT-võrgu insener ja pereisa, noorem Juhan filosoofiatudeng Tartu Ülikoolis.
3. Kuidas võib olla Sinu tööst kasu oma koduvalla inimestele?
Kui mõne aasta möödudes on valminud Pärnu Muuseumi uus hoone, kus Eesti vanim maakonnamuuseum saab väärikalt eksponeerida oma pea 11000 aasta vanuseid museaale ning postipapa Jannseni rajatud koolimaja ja Lydia Koidula lapsepõlvekodu muutunud kultuurikeskuseks, siis usun, et sellest on vaimne kasu kõigile, ka Puurmani valla rahvale. Oleme kolleeg Feliks Kargiga juba paarkümmend aastat mööda Eestimaad tiirelnud ja publikut naerutanud oma estraadikavadega, lisaks suupillikvinteti ja folkmuusika bändi esinemised. Olen Pärnu Rahvusvahelise Suupillifestivali peakorraldaja, SA Pärnu Vabahariduskeskuse nõukogu liige ja koolitaja, õhtujuht, pulmaisa, aastavahetustel ka jõuluvana. Tulen alati rõõmuga sinna, kuhu kutsutakse. Ka Puurmanisse, vahel ka lihtsalt niisama. Tõmbab.
