Esimesed emotsioonid.

Nele-Mai: Väga vinged. Kirjeldamatud, tõesti. Kui ma kuulasin nominentide nimetamist (Koolitantsu kategooriates nimetatakse kõigepealt kaks nominenti ja alles siis laureaat, so võitja antud tantsukategoorias. Autori märkus.), siis ma lootsin, et ... aga ei (tüdrukute naerupahvak). Ja kui ma kuulsin, et laureaatidena nimetati meid, siis oli mul nii...aaah. Siis ma nutsin tükk aega, kallistasin kõiki ja suurt rohkem mul meeles ei ole.

Riin: Mulle tundus see nii uskumatu, et kojusõidu ajal ei jõudnud ka veel kohale.

Kaija: Uskusin, et meid nimetataksegi vaid nominentideks, midagi enamat oli esialgu suur šokk.

Auri ja rahulolu tantsijatega.

Auri: (Alaverilikult napisõnaline) Eks ma ikka olin rahul. Sain lõpuks aru, missuguseid tantse vajab Koolitants.

Erinevus Koolitantsule tehtud tantsul ja lihtsalt tantsul.

Auri: Teema kindlasti. Ja lava kasutamine, kuidas tantsijad, kui neid on nii vähe, panna lava täitma.

Tantsija pingutus, et olla kuuldav ka viimasele reale.

Piret: See peab lihtsalt südamest tulema

Hanna: Emotsioonid peavad ka olema. Pärast mõningat meenutamist lisab. Hullult tuleb panna. (äratundmisrõõmu pakkuv tantsijate naer)

Kaija: Kui näed rahvast saalis, siis võimas adrenaliinitulv tuleb sisse ja siis ei hoia enam tagasi.

Nele-Mai: Eile lava peal tundsin ma esimest korda, et ma pole liigutustes kinni, vaid ma näitan ka välja seda, mida ma tahan tantsuga öelda.

Ühise arutelu tulemusena tantsijast ja tantsuseadest oldi üksmeelselt nõus, et kui tantsul on lugu, mida jutustada, on kergem seda ka tantsida. Tantsujuhi tarkus peab seisnema ka oma tantsijate võimete tundmises, et tantsuseade ei ületaks tantsija jõukohasust.

Auri: Tegelikult ongi nii, et ma tean, millega keegi tüdrukutest hakkama saab, ja nii tantsibki igaüks enda võimetele kohaselt.

Tüdrukute tantsukogemus on väga erinev. Kaijal ja Maigil 10 aastat, Piretil 4, Anul 3, Riinul ja Nele-Mail 2-aastane kogemus, Hannal 12-aastane. Auri tantsutee algas 13 aastat tagasi. Tantsimise pärast jättis Piret pooleli muusikakooli. Miks?

Piret: (siiralt) Tants oli mul kogu aeg hinges. Ja siis sai mul villand, et ma ei saanud tantsida.

Kõige enam tuleb imetleda Nele-Mai ja Riinu kaheaastase tantsijakogemuse juures seda, millega nad tänaseks hakkama on saanud. Mida tuleb teha, et teistega sammu pidada?

Riin: Nõuab väga suurt pingutust.

Nele-Mai: Tahtejõudu. (Paus, millele järgneb kindlameelselt) Aga mulle meeldib tantsida ja see on kõige olulisem.

Riin on üks ja ainus, kes uute tantsijate prooviajal suutis kohaneda rühma väljakujunenud pingelise rütmiga.

Anu: Kui Auri ütles teistele (Tantsimist proovinud uued tantsijad, kes ei jäänud ka pidama. Autori märkus.) mõne harjutuse kohta, et proovi, siis Riin oli ainuke, kes proovis. Teised isegi ei üritanud. Oluline ongi üritada, anda endast parim.

Tantsutrennid  laupäeval ja pühapäeval, sest Kaija, Maigi ja Auri õpivad Tartus. Sellepärast tuleb arvestada trennide planeerimisel nende võimalustega. Tüdrukud ei ela kõik Vastseliina alevis. Kaija-Maigi sõidavad Asundusest, Piret Viitkalt, Anu Loosist, Nele-Mai aga  Sookülast. Kui teistel tüdrukutel on võimalus sõita ise autodega kohale, siis Nele-Mail puuduvad veel juhiload. Tema kohalkäimine sõltub vaid tema isast.

Nele-Mai: (soe sära silmades) Väga hea meelega toob ja viib.

Aga see ei puuduta ju ainult trenne, vaid ka hilisõhtuid ja -öid, mil esinemast koju jõutakse.

Mida nõuab veel tantsimine?

Kaija: Suhteliselt suurt pühendumist. Tantsimas kohalkäimisest sõltub tantsude edasivõtmine. Meil on heaks võimaluseks, et saame trenniaegu vastavalt vajadusele muuta. Kui me puuduks palju, siis poleks ka tants olnud meil nii tugev.

Auri kui tantsuõpetaja.

Tüdrukutel jätkub vaid kiidusõnu. Pühendumine. Vaatamata näiliselt vaiksele olemisele (Hanna kommenteerib: Ei karju meie peale) teab Auri, mida tants tähendab. Piret tunnustab tema oskust panna igasse liigutusesse sõnum, mida tuleb edastada.   Tüdrukud peavad ka oluliseks üksteisega väga hästi läbisaamist ning seda, et Auri on kui treenerist sõber. Tänavu ei saanud Auri osaleda Koolitantsu reglemendis sätestatud ealise piirangu tõttu. Vanus ei luba. Järgmisel aastal ei saaks osa võtta enam Maigi.

Sel aastal lõpetavad Vastseliina gümnaasiumi Piret ja Anu. Mis saab edasi?

Kaija: (annab nõu) Kõigepealt tuleb endale selgeks teha, mis on kõige tähtsam, mida sa tahad teha. Kui on kuidagi võimalus edasi käia, siis näiteks mina seda ei kahetse, et ma ohverdan kõik oma nädalavahetused. See tasub ennast ära.

Tüdrukud on ilmne näide sellest, kuidas kaugus kodukohast pole takistuseks, et siia tagasi tulla igal nädalavahetusel. Peab olema vaid miski, mis tõmbab, ja midagi, mida tehakse kirega.  Kui on tahtmist, siis ka saab. Inetu on viriseda, et midagi ei toimu ja et Vastseliina on mõttetu koht. Viga pole kohas, vaid vales mõtlemises.

Kuigi jutuhoos ununes küsida, millest tüdrukud on pidanud tantsimise pärast loobuma, ei pea olema geenius, et aru saada: kõik nädalavahetused, mil sageli on trennide algused hommikul kell 11, uneaegade
prime-time
. Ainus, millest pole olnud vaja loobuda, on šokolaad ja tordid, friikartulid ja muu hea-parem. Boonusena peavad tüdrukud lugu ka heast rühist, mõõdukast aeroobsest vastupidavusest ning heaolu­tundest, mida tekitab tantsimine. Pärast minu lahkumist järgnes tüdrukutel tavapärane pühapäe­vane treening, sest ees ootavad esinemised. Pind päkka, Exit!

Exiti esinemine. Võidu toonud tants „Nälg“. Tallinn 2011