Veibri mõis ja Ihaste küla
Sinna maetud inimesed elasid siinilmas rohkem kui 7000 aastat tagasi, ja kui arvata, et samas lähedal, kuhu nad maeti, varem ka nende elupaik oli, siis on tegemist ühe vanima inimasustusega Eestis.
Oktoobri alguses kirjutas ajaleht „Tartu Postimees“, et Ihastes leitud kopraluude uurimine tõestas, et jahimehed olid seal saagiks langenud kobrast lõkkel praadinud 8000 aastat enne Kristust, seega 10 000 aastat tagasi.
Haaslava ajaloolised piirid
Seda lugu ajendas kirjutama asjaolu, et nii Veibri kui Ihaste alad asusid möödunud aegadel meie valla territooriumil. Haaslava piir ulatus näiteks Lohkvas aiandi kohal peaaegu praeguse Tartu - Räpina maanteeni.
Haaslava kohta on parun Hanns-Albert von Buxhoevden esitanud andmeid, et 13. sajandil kuulus siinne maa - 60 adramaad - Johann de Asela nimelise mehele. Ta oli Üksküla esimese piiskopi Meinhardi sugulane ja Taani kuninga vasall Eestimaal. Varasemast ajast – u 1000 aastat enne Kristust - on siin teada ka mõned kivikalmed.
Muidugi ei saa 1000 aastat vastu ajale 8000 aastat enne Kristust, kuid tõsiasi on see, et inimese jalg astus meie maadel juba väga ammu, olgu see siin või sealpool Emajõge.
Suur osa praegusest Tartu linnakodanike suvitus- ja elamurajoonist, tollal Veibri asundus ja Ihaste küla, oli kuni aastani 1939 Haaslava valla territoorium.
Vanimad andmed Veibri (Timmofer, Timmowere, Timuvere, Timmomois) mõisa kohta pärinevad aastast 1640, kui siin oli mõisaomanikuks Bernhard Busselberg. 19. sajandil oli Veibris Tartu ringkonna kroonumõis (Domänengutes, Krongutes Timmofer). Haaslava valla elanike nimekirja võeti Veibri rahvas 19. sajandi lõpul. 1897. aastal rentis mõisa, mis koosnes elumajast, tallist, tõllahoonest, heina-ja õleküünist, vanast laudast, väikesest tööliste majast, aidast, endisest kõrtsihoonest, sealaudast ja saunast 40 aastaks Hermann von Engelhardt.
Vanade rahvajuttude põhjal tulenes nimetus ”timuvere” sellest, et mõisas oli kunagi elanud Tartu timukas. Ihaste küla elanikud oli Haaslava mõisa, hiljem valla hingekirjas juba 1700. aastate alguses. 1870.-80. aastatel ostsid kohalikud talupojad Ihastes välja kümmekond talukohta.
Vabadussõja invaliidide kodu
1919. aastal, kui Eesti riik võõrandas mõisnike käes olnud mõisamaad ja hooned, jäeti Veibri mõisa maad jagamata. Hoolekande- ja põllutööministeeriumi poolt anti maa 23. aprillil 1919 ”Ühistöö” käsutusse ja siia rajati Vabadussõja invaliidide kodu.
Väljavõte ajalehest “Postimees” nr 198 – 15. november 1919:
“Eile tegi suurem seltskond Tartu Eesti Naisseltsi liikmeid jalutuskäigu “Ühistöö” poolt Haaslava valda, Veibrile asutatud invaliidide kodusse. Seltsi liikmed on hoolitsenud haavatud sõdurite eest Tartu haiglates. Paljud ravialused on nüüd viidud haiglatest Veibri Invaliidide kodusse, kus toimus pidulik kaaskohtumine.“
Mais 1920 sõlmitud rendilepingu järgi kohustus „Ühistöö“ tasuma Haaslava vallale aastas 627 kg nisu ja 2508 kg rukki müügihinna väärtuses renti.
”Postimees” nr 53 – 8. märts 1921: ”Veibri mõis ühiskonna kasutada. Põllutööministeeriumi maakorralduse peavalitsus on otsustanud Haaslava valla järele oleva Veibri mõisa maad jagamata jätta ja neid sellekohase palve peale seltside ja organisatsioonide liidu ”Ühistöö” ja tema järeletuleva asutuse kätte kasutada jätta.
Veibri mõis asub Tartu linnast 5 - 6 versta Emajõe kaldal ja tema maa ala suurus on järgmine: 35 dessatini põllumaad, 27 heinamaad, 11 karjamaad ja 4 - 5 dessatini kõlbmatut maapinda. Eluhoone ja kõrvalhoone on juba vanad ja kehvas seisus.
Nüüd tuleks kõigil neil, kes soovivad Veibri mõisa jagamisel maapinnast osa saada, ära harjuda maakorralduse nõukogu otsusega, teadmises, et see otsus on tehtud riiklikes ja ühiskondlikes huvides.” Vabadussõja invaliidide kodu tegutses Veibris 5-6 aastat.
Segadused maade jagamisel
Veibri mõisa krunt oli väike, kõik kokku 315 vakamaad. Maa oli aga talurahva seas suure väärtusega ja 1919. suvel oli Veibri maade jagamisega päris korralik segadus. Ajalehes ”Postimees” ilmus sel puhul koguni kolm lugu teemal, ”kuidas saagihimus Haaslava rahvas Veibri mõisat jagada tahtnud”.
Väljavõte Haaslava vallanõukogu protokollist 15. juuli 1919: ”Nõukogus tuleb arutlusele ”Postimehes” nr 143 äratrükitud kirjatükk ”Kas rumal nali või sihilik ässitamine.” Selles on ”Ühistöö” asjaajaja katsunud oma kehva luuleandi selleks tarvitada, et siin vallas suurel arvul elavat maata rahvast hullumeelseteks märatsejateks tembeldada, kes suurel hulgas saagihimus 10. juulil Veibri mõisat jagama rutanud.
Tõsine asja käik oli aga järgmine: 8. juulil tegi vallanõukogu kohalikule valla kontroll komisjonile kohuseks tähelepanelikult Veibri mõisa heinategemise viisi kontrollida, milles laastamise tundemärke on. Komisjon oligi varsti selle kohta teateid kogunud ja leidnud, et heinamaast suurem osa kohalikule kohaomanikule Reebenile välja antud.
Niisugust väljaandmist mitte õigeks pidades, kuna siin vallas väga palju maata rahvast on, pöördus kontroll komisjon maakonna valitsuse põllumajanduse osakonda protestiga.
Mainitud asutusest teatati 12. juuli hommikul vallavalitsusel, et arvata kell 3 päeval tuleb üks ametnik Veibri mõisa seda asja selgitama. Sellest paluti heinamaa soovijatele teatada. Kantseleis oli parajasti mitu inimest, kes selle üle hädaldasid, et sellel aastal heinamaa saamisega suurem häda on kui varemalt. Telefoni teel tulnud teade oli kui karikas vett janulejatele. Ruttu lagunes see teade laiali. Ka vallavalitsuse poolt saadeti ametnikud kohale. Inimesed said aga petetud, sest maakonna valitsuse ametnik ei ilmunud. Kas ei olnud sellest veel küllalt, et inimesed kõige suuremat puudust kannatades, raskesti petetuna tagasi pidid minema. Milleks tuleks nimetatud artiklit pidada. Kas ei ole ta mitte rumal nali või sihilik ässitamine.”
Enamik mõisa maad jagati 1924. aastal asunikele kruntideks. Siia tekkisid Soosaare, Emajõe, Murumäe, Kaasiku, Haava ja Kriimi asunikutalud.
Mõisasüda jäi aga jagamata ja 1930 oli siin kroonumõis.
Ihastes toodeti tsementkive
1919-1920. aastate lõpuni tegutses Ihastes tsementkivide tehas. Ajakirjas “Eesti Majandus” nr 9-10, 1921 on kirjas: „Otsa tsementkivide tehas, juhataja Lucie Stael von Holstein, Tartumaal Haaslava vallas. 1920. aastal töötas 8 töölist, kokku 251 tööpäeva ning toodeti 232 263 tk katusekive, 1030 tk katuse harjakive ja 29 580 tk müürikive.”
Haaslava valla koduloo uurijal Ilmar Voltri on mõned punased tellised, millel pressitud kiri „Haaslava“ alles hoidnud.
1937. aastal kanti Haaslava valla seltside ja ühingute nimekirja Ihaste Turbaühisus, millega liitus paarkümmend kohalikku talumeest ja riigirentnikku.
Probleem, mille lahendas haldusreform
Veibri ja Ihaste piirkond tekitasid Haaslava vallale ka omajagu peavalu. Nimelt käisid selle piirkonna lapsed koolis Lohkva algkoolis. 1860. aastal õppis Lohkvas 29, 1928-1929 õppeaastal 9, 1931-1932 õppeaastal 19 ning 1935-1936 õppeaastal käis Lohkva algkoolis 15 meie valla hingekirjas olevat õpilast, neist viis Veibri asundusest ja kümme Ihaste külast.
Lohkva kooli pidaja Raadi vald nõudis Haaslava vallalt osalist kooli majanduskulude katmist.
Vahepeal Haaslava vald ka maksis, kuid mitte alati ja mitu korda oldi naabritega kohtus vastamisi. 1932. aastal oli Haaslava võlg Raadi vallale ligi 1000 krooni.
Kooliprobleem leidis lahenduse kevadel 1939, kui Eestis viidi läbi haldusreform. Veibri asunduse ja Ihaste küla maad liideti Tartu vallaga.
Kadunud kinnistud ja talukohad
1939. aastal olid Haaslava vallaregistris Veibri asunduses ja Ihaste külas järgmised kinnistud - Veibri mõis (rentnik Jakob Korp), endine Ihaste kõrtsihoone, Otsa talu (omanik Alfred Tätte), Suuga talu (Kristjan Luha), Märdi talu (Juhan Lesta), Luiska talu (Juhan Pall), Veeriku talu (Daniel Luha), Suureoru talu (Richard Luha), Andrese talu (Pauline Ratassepp), Andrese nr 4149 talu (Karl Ratassepp), Tinnikanni talu (Hilda Hintser), Pihlapuu talu (Jüri Pihlapuu), Hennu talu (Oskar Pihlapuu), Pärna talu (Oskar Pihlapuu), Soosaare talu ( August Päiv) ja Hainsoo talu.
Veibri asunduses ja Ihaste külas olid veel asunikud ja kandikohapidajad - Oskar Teeäär (1930. aastatel tuntud poliitik–põllumees), Jaan Vahi, Peeter ja Karl Reinhold, Saal, Juhan Krull, Gustav Musta, Jaan Soll, Voiter, Peeter Kühl (Kühle), Jerkavitš, Karl Tarus, Ratmann, Meltsas, Jaan Tikk, Kroomann, Jaan Tinn, Gerhard Boeming, August Oja, Joosep Surra, Hendrikson, Els – Hels, Juttra, Laurson ja Meier.
Tänaseks päevaks on peaaegu kõik Ihastes ja Veibris asunud endised suured ja väikesed talukohad kadunud.
