Aga kui ikka Lääne Elus 1939. aastal oli kirja pandud, et neid venelasi, kes Velise kiriku juures tema käest peksa said, oli 50, siis see arv püsib praegu ja püsib ka tulevikus. Nii pole meil tänapäeval põhjust kahelda üheski tema vägiteos. Viiekümne mehe läbipeksmine tundus tol hetkel kõrgele kohtule ilmvõimatu ja ega esimest korda sellest kuuldes isegi uskunud, aga isa seletas mulle asja lahti. Nimelt oli Tõnis seda teinud vankri aisaga. Aisa suure jõu ja kiirusega keerutades sai sellest vaat et lausa tappev relv.

Märjamaa Nädalalehes on Tõnis Ervini kohta väga hea lugu ilmunud, tema suuremad vägitükid on seal kenasti ära toodud. Esimene lugu, mis mina temast kuulsin, oli selline. Sõitnud Tõnis Rapla laadale, tee ääres põllupeal punnitanud neli meest üht ilmatu suurt põllukivi kiviveovankrile veeretada. Tahtmist olnud meestel tugevasti rohkem kui jõudu ettevõtmise teoks tegemisel. Palunud mehed möödasõitvat Tõnist appi. Tõnis ei lasknud end kaks korda paluda, palunud hoopiski ise, et mehed natukene kaugemale hoiaksid. Võtnud siis kivi sülle ja kuna tegemist ei olnud naisterahvaga, siis õrnalt vankrile asetamise asemel lasknud kivil sinna lihtsalt kukkuda. Sellist lähenemist vanker muidugi välja ei kannatanud, nii said mehed varakult õhtule ja vaevalt neil edaspidi tahtmist oli kedagi appi kutsuda.

Kui vägilasriigi rajamine peaks õnnestuma ja me selle mehe pjedestaalile tõstame, siis peab arvestama ka mõne inimese negatiivse suhtumisega. Seepärast väikene mõtisklus.

Naabrimees rääkis mulle, et kui Märjamaal oli 1906. aasta algul maha lastud meestele pandud mälestuskivil plaadi vahetamine (eelmine oli purustatud),oli ühelt inimeselt tulnud umbes selline kommentaar: ,,No nüüd on maailm küll hukas, hobusevargale on pandud mälestuskivi.“

Mälestuskivi Märjamaal Veski tänava ääres, millel on ka Tõnis Ervini nimi.

Nii lihtsalt see asi käibki. Mingil hetkel räägib keegi mingist ähmasest hobusevargusest ja aastakümneid hiljem on see juba iseenesestmõistetav fakt. Ja enamasti lähevadki kõik õnge, mina nende hulgas. Kui mu koolivend Vigala mees Enn Roosi küsis, et sa oled sealtkandi mees, ütle, miks Velise rahva tungival nõudmisel ei pandud Tõnis Ervini nime omal ajal ei Vigalas ega Velisel mälestustahvlile (nii on kirjutanudMihkel Aitsam), siis hakkasin kohe seda ,,rummujüri“ juttu ajama. Natukese aja pärast taipasin, et ma ajan täielikku jama. Rummu Jüri varastas ju mõisnike hobuseid, see teguviis oli külaelanike poolt soositud.

Leppisime siis kokku, et arvatavasti olid Tõnise üldised elukombed sellised, et külarahvas neid ei aktsepteerinud. Siis hakkasin mõtlema, et millised need elukombed siis olid? Sain lõpuks asjale pihta, kui olin kätte võtnud Ludvig Mei raamatu,,Tagaaetav“. Seal on kirjutatud: ,,Georg vaatab ringi ja astub oma töö teinud Sinika Mihkli kõrval istuva Jaani Tõnise ette. Tema parem käsi joonistab õhus uhke kaare ja pöial ning keskmine sõrm teevad uhke plaksu. Seejärel lööb veel laksu vastu reit. See on Georgi vana tuntud vigur. Ta ütleb: ,,Ma näen, Tõnis, et poisid ei taha sinuga maadelda. Niisama, kui tüdrukud pelgavad sinuga tantsida. Kas proovime ise? Viska kuub maha!“

Tõnis seda teist korda endale öelda ei lase. Juhtub tõesti harva, et keegi temaga tahab jõudu katsuda, sest tal on karu jõud ja hirmus tahtmine teisi pikali panna. Sellest vist ka see riiuhimu, kui ta on enese purju joonud.“

See võib kohutavat stressi tekitada, kui sa tahad kangesti kogu aeg jõudu katsuda, aga terve Eestimaa peale on ainult üks mees, kes sulle vastu saab. Pealegi ei käinud Georg Lurich ju väga tihti Velisel. Alkohol aga mõjub meestele laias laastus kahtmoodi: ühed muudab härdaks, teised teeb kurjaks. Velise Tõnule oli järelikult määratud nende teiste hulka kuuluda. Ja viin ei teinud teda mitte ainult kurjaks. Mei kirjutab: ,,Eile oli Tõnis endale midagi püti või Mari koorekirnu taolist kaitseks pähe pannud. Kohendas ikka seda ja lasi leti ääres omale kortli kruusi kallata. Siis istus laua servale, rüüpas sõõmu ja pani kruusi enda kõrvale. Vahepeal käis uuesti kruusi täitmas. Ja ega kedagi – natukese aja pärast oli jälle hull valmis.“

Ja veel üks koht raamatust: ,,Jaani Tõnis oli Vigalas Potilaadal läinud Virbli Aadoga vaidlema, et kumb on kangem maadleja. Aado pannud Tõnisele jala taha ja keeranud teise alla. Selline valskus teinud Tõnise tigedaks. Ta jälginud Aadot, kuni see laadalt koju sõitma hakkas ja kihutanud koos Aaviku Tõnisega järele, roigas saanis. Saanud Aado Sügava oja kaldal kätte ning peksnud surnuks. Nii on rahva jutud.“

Raamat on ilukirjanduslik, kuid kui pool sellestki, mis seal Tõnise kohta kirjas on, tõele vastab, ja kui lisada siia Velise kodulehelt loetud kaasaegsete mälestused, siis ma usun, et 1906.aasta jaanuaris oli päris palju neid, kes südames lausa head meelt tundsid, et see mees maha lasti. Valitseva klassi jaoks oli aga Tõnise mahalaskmine kahekordne töövõit: saadi lahti tülikast tegelasest ja hävitati selle kandi VÄGI. Nii nagu Bernhard Laipmanni mahalaskmisega hävitati selle kandi VAIM.

Konstrueerisin enda jaoks ühe kujutluspildi. Kui näiteks 30 aasta pärast hakkaks Antsla rahvas Andrus Värnikule mälestuskivi panema, mulle aga oleks antud sel hetkel veel oma rada siin ilmas käia. Laseksin end kivi avamisele sõidutada ja toriseksin seal: ,,Nüüd on maailm hukas, joodikule ja naisepeksjale pannakse mälestusmärk.“ Mida mulle siis öeldaks? Kui mina oleksin sel hetkel Antsla inimene, vastaksin nõnda: ,,Tead, vanapapi, me paneme praegu mälestusmärgi mehele, kes 2005. aasta 10.augusti õhtul Helsingi olümpiastaadionil tegi suures tuules ja vihmasajus seda, mida ükski teine Eestimaa odaviskaja enne teda polnud suutnud: võitis kõiki tolle hetke maailma paremaid.

Kui me hakkame mälestusmärki panema kõige vägevamale joodikule ja naisepeksjale, siis me võime ju Andrus Värniku kandidatuuri kaaluda, kuid ma arvan, et sellel alal ta tipptegija ei olnud.“ Nii peame ka meie tulevikus suhtuma Tõnis Ervinisse, lähtuma Adolf Andruškevitši ütlemisest: ,,Läänlase Tõnis Erviniga algab Eesti maadluse ajalugu. “

Isegi natuke raske on ette kujutada seda hetke, kui Tõnis Ervin suutis Tallinnas Truzzi tsirkuses vastu seista Itaalia jõumehele Sem Poppile. Algul arvatavasti ei suudetud silmaga nähtavat vist isegi uskuda, aga kui asi mõistuseni jõudis, et on olemas eestlane, kes suudab vastu seista maailma ühele vägevamale jõumehele, läks vist küll põrguks lahti. Lihtsam on juba ette kujutada seda hetke, kui Tõnis kuulis, et Ciniselli tsirkus on Tallinnasse tulnud. Kujutan ette, et ta rakendas hobuse adra eest lahti ja ütles: ,,Kuule, suksu, me jõuame seda rasket künnitööd küll ja küll veel teha. Nüüd võtame hetkeks aja maha ning teeme ühe lustisõidu Revali linna, kus mina tahan üks easy money teenida. Ma panen küll võipüti vankri peale, selle eest saab turul mõne rubla, aga kui ma vene karu Ivan Stupini vastu pool tundi suudan püsti seista, saan sada rutsi.“ Mõtleb siis natuke ja lisab: ,,Aa võib-olla panen ta enda pikali.“

Nii peaaegu lähebki. Kaks õhtut seisab Velise Tõnu vöömaadluses Venemaa tolle hetke kõige tugevamale mehele vastu, kolmandal õhtul paneb suur Ivan endale nahkvööde asemel kummivööd, sest ta tajub, et seekord lendab ta selili. Kui ta siis häbistatult tsirkusest jooksu paneb, läheb Revali linnas tõeline möll lahti. Iga natukenegi jõudu omav antvärgivõsu mõtleb: ,,Tohoo kurat, mees tuleb maalt adra tagant ja suudab vastu seista, no vaatame seda asja!“ Ja lähebki lahti pommide sikutamiseks ja kangide tõstmiseks, üksteisega maadlusmatil pusimiseks. Ja see pusimine kannab vilja. Tõnis Ervin on Eestimaa maadlusvedru üles keeranud 60 pikaks aastaks. Nii nad järjest tulevad: Georg Lurich, Georg Hackenschmidt, Aleksander Aberg, Gustav Vahar, Martin Klein, Eduard Pütsep, Roman Steinberg, Osvald Käpp, Voldemar Väli, Albert Kusnets, Kristjan Palusalu, August Neo, Johannes Kotkas, August Englas.

Lõpetuseks sobib Voldemar Panso omal ajal öeldu: ,,Velise Tõnis oli ja jäi treeninguta külakangelase kujuks, kelle vägitegudest veel praegu räägitakse Velise ja Mihkli kandis, nagu tema surmaminekustki 1906.a. 26.jaanuaril Märjamaal, kui Tõnis tahtnud karistussalga ülema kindral Bezobrazovi käeraudadega maha lüüa.

Tõnis Ervin jääb talupojarahva jõukangelasena maa soolaks, mis kasvatas Lurichi; ta jääb ka tähisnäiteks talendist rahva hulgast, mis jäi välja arendamata; looduse raisatud rikkusest, millest on nii pagana kahju.“