Venevere rahva reisimuljed: Sri Lanka – õnnelike inimeste maa
Veebruaris, kui Eestimaal olid selle talve kõige kangemad külmad, veetis grupp Venevere puhkekülaga seotud inimesi kahenädalase talvepuhkuse troopilise kliimaga Sri Lanka saarel.
„Kas sa riisi oled juba söönud?"- sedasi tervitatakse Sri Lankal tuttavat. Sri Lanka, endise nimega Tseilon, on väike Eesti suurune saar, kus elab 22 miljonit elanikku. Lopsakas loodus, põhjamaalasele harjumatult soe kliima, sõbralikud inimesed ning maitsev toit on vaid mõned põhjused, miks Sri Lanka on paljude ihaldatud reisisihtmärk. Nii ei pidanud meie reisiseltskondki otsima kaua paika, kus veeta oma talvepuhkus.
Pärast kümmet pikka lennutundi tervitas Sri Lankal väsinud reisisõpru põhjalik turvakontroll, vasakpoolne liiklus, abivalmid srilankalased ning 31-kraadine kuumus. Viimane tundus eriti meeldivana, arvestades asjaolu, et kraadid talvises Eestis olid sel hetkel pöördvõrdelised. Pikemalt kaalumata võtsime suuna ranna poole, et ookeanis jahutust leida. Isegi kõige külmakartlikumad suutsid otse lainetesse sukelduda - vee temperatuur oli vaid paar kraadi jahedam kui õhk. Peagi hakkas lennuväsimus meid ükshaaval murdma ning mõne aja pärast võisid kohalikud rannas pikutamas näha erakordselt valgeid põhjamaalasi. Iseenesest oli meie tegu küll pisut mõtlematu, sest srilankalase jaoks tähendab jumeta turist tavapärasemalt suuremat teenimisvõimalust. Esimesed päevad möödusidki erinevatest toodetest ja teenustest keeldumisele, lõpuks õppisime juba kõik lähenevat võõrast nähes liikumatult lebama.
Mida päev edasi, seda rohkem sõpru tekkis. Ei läinud kaua, kui tutvusime kohalikuga, kes nõustus meid paar päeva bussiga sisemaal ringi sõidutama. Põhiline liiklusvahend saarel on Indiast sissetoodud kolmerattaline tuk-tuk, millega on mugav kitsastel tänavatel manööverdada. Kiirusepiirang 60 km/h muudab kiirelt liikumise teedel võimatuks. Aeglast liiklust saime tunda omal nahalgi - 120 kilomeetri läbimine võttis aega ligi 4 tundi. Mõelda vaid, kus jõuaks Eestis selle ajaga ära käia! Õnneks oli sõites väga palju vaadata ning bussijuhtki vastas vapralt erinevatele küsimustele, mis teadmatutele turistidele vahetpidamata pähe tulid. Üldiselt oskas juht inglise keelt hästi, kuid mõnikord pidi küsimust selgitama kehakeele abil, vahel polnud sellestki abi. Küsimuse riigi SKT kohta jooksis mehel mõistus päris kinni.
Linnas - vasakpoolne liiklus ja tuk-tukid
Meie teele jäid mitmed vaatamisväärsused: külastasime ananassikasvatust, Pinnawela elevantide orbudekodu, ürdiaeda, Nuwara Eliya teeistandust, Peradeniya Kuninglikku botaanikaaeda, Kandy linna ning Sigirya kaljukindlust, 8. maailmailmet. Sigirya kindlus on UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud 370 meetri kõrgune kaljurahn, mille tippu ehitatud kindlusest pole kahjuks palju säilinud. Meie seltskonna kõige noorematel ja tugevamatel õnnestus kalju tipus ka ära käia ja võimsa vaate osaliseks saada. Ülejäänud nautisid maapinnal kohalikku toitu, jooki, sõitu härjarakendil ning aerutamist vaiksel järveveel.
Kodurannal ootasid meid ees juba vanad sõbrad. Andsimegi lõpuks kauplemisele alla ning läksime sõitma „katamaraan number 1-ga", mis meenutas natuke Chuck Nolandi ehitatud paati filmist ,,Kaldale uhutud". Nähes, et isetehtud köied hoiavad alust üllatavalt hästi koos, julgesime reisi ette võtta veel paarilgi korral. Kaua ei tulnud oodata ka küllakutset, me pidavat olema „number 1 turistid". Võtsime kutse meelsasti vastu ning õige pea istusime 5-liikmelise moslemipere elutoas ja sõime vürtsikat riisi ja karrit, Sri Lanka rahvustoitu. Valgeid turiste ei sattuvat sinna kanti tihti ning see ka seletas asjaolu, miks naabrid vahetustega ukseaugus seisid. Kohalik elamu oli lihtne - kaks tuba ja väike kööginurk, üks voodi ning riidekapp. See oli ka kõik, mida õnnelikuks eluks tarvis. Eesti riigi täpset asukohta ei teadnud peaaegu keegi ning külmakraade ei osatud isegi ette kujutada, rääkimata lumest, mida üks naabritest olevat pildilt näinud. Kohalike sõnul on 25 soojakraadi varahommikul piisavalt jahe, et maja natuke kütta - sõna „külm" saab ikka mitmeti mõista.
Pärast 2004. a. Sri Lanka idarannikut laastanud tsunamit, kus hukkus ligi 16 000 inimest, lasi president Negombo jõe ja laguuni kaldale ehitada elamud, kuhu võisid elama asuda katastroofis maja kaotanud kohalikud. Olime jälle õnnega koos ning saime kohalikul kalapaadil mööda jõge sõites näha seda, kuidas elatakse väljaspool linna. Loodus oli maaliline, inimesed ülimalt õnnelikud ja positiivsed. Esimest korda võisime kuulda linnulaulu, mitte vahetpidamatut tuktukide signaalitamist, millega kõrv juba üpris harjunud oli. Pärast paadimatka laguunil kutsuti meid koduranda piknikule - rannaliiv, tähistaevas, ookeanikohin ning grillitud tuunikala laimiga lõpetasid vääriliselt seiklusterohke päeva.
Palju on kiidetud Sri Lanka Ayurveda massaaže, mis muutvat keha ja hinge nooremaks. Kuna meie seltskonnas oli paar huvilist, siis otsustasimegi massaaži ära proovida. Negombo Ayurveda keskus oli meie mõistes nagu SPA, mis oli ümbritsetud kõrge aiaga, et tänavamüra lõõgastujaid ei segaks. Aias siristasid linnud, põõsad olid õites ning väikeses tiigis õitsesid vesiroosid. Korraks tekkis isegi tunne, et me ei viibi Negombo kuurortpiirkonnas. Ayurveda massaaž kestis tund aega. Nii mõnelgi meist polnud sellest protseduurist absoluutselt ettekujutust, pärast tunniajast kehaõlitamist loodeti veel viimse hetkeni, et ehk tuleb ikka massaaž ka. Protseduuri lõpetas aurukapslites higistamine, mis pidavat mürgid lõplikult väljutama. Ei tea, ju on kõik ikkagi mõtlemises kinni. Enesetunne oli endine, mürke vähemaks ka ei tundunud minevat, lahkusime vaid paksu õlikorra ning kogemuse võrra rikkamana.
Baare ning restorane on Negombos palju. Külastasime mitmeid toidukohti, kus teenindus ning toidud ei avaldanud suuremat muljet. Võib öelda, et esimesed õhtud pakkusid hulganisti emotsioone - eurooplased on ju harjunud, et restoranis võib lauale toetuda ilma, et võiks end ära määrida ning üle varvaste jooksev kassisuurune rott ei ole ka just tavapärane nähtus. Öösel ei tahtnud hästi unigi peale tulla. Võttis mitu head päeva enne, kui avastasime restorani, kus pakuti tõeliselt maitsvaid roogi. Hoone oli veel ehitusjärgus, see ka seletas asjaolu, miks meie alati ainukesed kliendid olime. Teenindaja oli väga püüdlik, tundus nagu oleks ta filmidest näinud, kuidas salvrätikud graatsilise liigutusega kliendile sülle asetatakse. Inglise keele oskusega noormees ei hiilanud, seda tõestas ka väike apsakas, kui sünnipäevatordil küünalde süütamise asemel kustutas ta restoranis tuled. Iseenesest oli teenindaja väga tore, peale mõnepäevast toidukoha külastamist teadis ta unepealt, kuidas eestlastele meelejärgi olla: taldrikule tuli panna topeltports, lisaks palju kastet ning soovitavalt jääkülma ingveriõlut. Tavaliselt üllatati meid enne magustoitu ka tasuta puuviljavaagnaga. Hiljem usaldati meie kätte juba telekapultki.
Reisi lõpuks said me patareid taas laetud, kuigi pakse suusapükse ei tahtnud veel keegi jalga tõmmata. Isegi konditsioneeri järk-järgult jahedamaks keeramine ei suutnud meid talverežiimile ümber lülitada. Nädalad möödusid küll linnutiivul, kuid mälestustepagas on suur. Meelde jäävad imemaitsvad mereannid, puuviljad, troopiline kliima, kaunis loodus ning eelkõige õnnelikud ja vahetud inimesed, kes ei pidanud paljuks oma õnne teistegagi jagada. Paar nädalat pärast tagasilendugi ei taha naeratus näolt kaduda. Loodan, et seda ei juhtu vähemalt enne järgmist reisi!
