Hääli Puhka Eestis videotele saab anda SIIN.

Võrus tervitas meid külalistemaja-pubi Mõisa Ait, pakkudes kosutavat kehakinnitust ja toredat majatuuri. Toidud olid meeldivalt kodused, kuid siiski ääretult head. Paraku olime oma reisi algusega pisut hilja peale jäänud, mistõttu ei jäänud meil Võru võlude jaoks pikalt aega ning olles oma keha korralikult kinnitanud sõitsime Rõugesse, et külastada Ööbikoru Energiaparki. Rõuge ja Ööbikorg on väga looduskaunid kohad kuhu tahaks kindlasti ühel päeval naasta, ent siis kui ei saja ja õhutemperatuur võiks olla vähemalt 20 kraadi.

Omaette elamuseks kujunes meie jaoks õhtusöök Rõuge lähistel Sepa talus. Sepp oli just naasnud koos seltskonnaga ATV matkalt, mistõttu ootas meid ees meestekamp, kes olid ilmselt kõik äsja saunast tulnud ja mudakihi maha küürinud, ning istusid ühise pika laua taga õhtusööki oodates. Meid paluti lahkelt lauda ning pakuti enneolematult head metsseapada.
Järgmisel hommikul külastasime Rõuges Eha talu, mille põnevaim atraktsioon – trossteed üle järve paelusid meid päris pikaks ajaks. Seda kogemust ei anna sõnadesse panna, vaadake videost!

Olles endalt maha pühkinud mulla- ja liivakihi millega me järve kohal rippudes olime kattunud võtsime suuna Suurele Munamäele. Taas saime nautida Eesti sügist – jõudes Munamäe torni pidime tõdema, et nähtavus oli parimal juhul 200 meetrit. Ometi võib ka selline hall mass mõjuda lõõgastavalt – aimates läbi ühtse halli ümbritsevate puude ja põldude värvimänge.

Vastseliina linnusesse jõudes oli ka ilm meie kasuks pööranud. Päike säras iga paari minuti järel pilvede vahelt välja, ning olles riietatud keskaegsetesse munga ja aadlipreili kostüümidesse, mõjus ringkäik linnuse varemete vahel väga autentselt. Meie giid linnuses, Kaja, teadis väga põhjalikult linnuse ajalugu ning vürtsitas kogu eksursiooni ka omapoolsete müütide ja legendidega. Kahte nendest saime me ise ka tunnistama. Kui meile näidati linnusevaremetes imelikku mustaks tõmbunud seina, kust legendi kohaselt pidavat aeg-ajalt mett välja voolama ilmusid eikusagilt välja väga kurjad mesilased, kellest üks oma nõela ka koheselt Annelile kaelale surus. See tundus väga imelik olema, arvestades et viimati nägin ma väljas lendavaid putukaid võib-olla 3 nädalat tagasi. Kuid linnus ei olnud meiega veel lõpetanud. Meie giid küll rääkis meile linnusepaiga tugevast energiast ja mainis, kuidas külastajatel sageli tehnika streikima hakkab, kuid siiski mõjus see meile ootamatult kui ühel hetkel meie kaamera aku teatas, et ta on tühjaks saanud. (Arvestuste järgi oleks meil pidanud olema vähemalt tunni jagu akut veel alles).

Vastseliinast edasi sõitsime Põlvamaale, Maanteemuuseumisse. Mind rabas see koht täielikult - nagu meeste jaoks loodud! Autotehnikat igast ajastust ning kui põhjaliku lisainformatsiooniga!
Eelviimaseks peatuseks oli Kanepis asuv Elmari talu, kuhu meil oli plaan sööma minna. Talu peremehel Gunnaril olid meiega aga teised plaanid. Ta tutvustas meile pikalt ja laialt oma valdusi ja näitas maju, mille ta oli oma kätega ehitanud. Seejärel ajas ta garaažist välja oma 1959. aasta villise, palus meil lahkelt sisse ronida ning viis meid lähedalasuva järve äärde. Sellises autos, läbi põõsaste ronides ja vaikselt maanteel podisedes tekkis pähe küsimus, miks üldse hinnatakse tänapäeva luksust ja mugavust nii kõrgelt, kui on olemas midagi nii ehedat ja nostalgilist nagu oli see vana villis. Tallu tagasi jõudnuda oli Gunnari naabruses tegutseva Tammiku pubi perenaine meile valmistanud maitsvad road, mille juurde peremees Gunnar serveeris ka oma tiigis kasvatatud ja perfektselt suitsutatud karpkala. Sellist maitset ilmselt mujalt maailmast ei leia.

Viimaseks sihiks meie puhkusel jäi Tamme-Lauri tamm – see suur puu mis veel paar aastat tagasi kümnekroonise tagakülge ehtis. Tamme nägime paraku üksnes auto aknast, sest paduvihm ei suutnud meid lihtsalt välja meelitada. Aga ka eemalt, aknast vaadates võib oletada, et kahekesi me sellest puust ümbert kinni võtta ei oleks ulatanud.
Kogu selle jutu võiks kokku võtta mõttega, et Eestis on suurepärane puhata. Kui vähegi üle olla meie heitlikust ilmast (ja siinkohal: pole halba ilma, meil oli lihtsalt halb riietus) on Eestimaal ikkagi väga palju mida näha ja teha. Ja selleks ei pea ka väga pikki sõite ette võtma – kogu eelpool kirjeldatu mahub kaardi peal ca 50 kilomeetrise ringi sisse. Minge puhkama!