Kui vaadata Vigala koolide ajalugu, on uskumatu, kui suured muudatused on kasvõi viimase 50 aastaga teoks saanud - tekkimised ja kadumised, ühinemised ja jagunemised. Kivi-Vigala Põhikoolis õppis tippajal üle 250 lapse. Kui mina tulin 1993. a ülikoolist sinna kooli tööle, oli õpilasi üle 130. Täna ei ole meie oma põhikoolides kokku isegi 100 meie oma valla õpilast (koos väljast tulnud õppuritega on arvud muidugi oluliselt suuremad).

Kuigi Vigala on väike kant, ei ole see tähtsusetu koht. Meil on alati leidunud suurepäraseid meistreid ja oma ala fanaatikuid, kelle käe all eemalt vaadates nn "tühjalt kohalt" on võrsunud imed. Võtame kasvõi meie sportlased. Vigala põhikoolide vilistlastest on osalenud olümpiamängudel lausa 4 sportlast - Valeri Nikitin, Gerd Kanter, Tarvi Thomberg ja Ardo Arusaar.

Neist Valeri lausa 3 korral ja Gerd on saabunud mõlemal korral tagasi medaliga.

Missugune Eesti paik võiks sellega konkureerida?

Samuti on tohutu hüppe teinud läbi Vana-Vigala ametikool. Täna veel ehitustööd käivad, kuid valmis on tipptasemel õppebaas, osaliselt valmis on uus õpilaskodu, praegu käivad täie hooga tööd peahoones. Mida on ikkagi liiga vähe, need on õppurid.

Siin saame me kõik midagi ära teha. Kui meie sõber, tuttav, laps jne ei tea hetkel, mida teha, siis veel septembris on võimalik Vana-Vigalas sisse astuda, et omandada väärt erialaoskused ja saada tulevikus oma ala meistriks.

Teavitage inimesi sellest, rääkides selles, saates e-kirja, või pannes info üles Facebooki.

Ma arvan, et kooli puhul on teadmiste ja oskuste omandamine tähtis, kuid veel palju tähtsam on:
- õppida teistega koostööd tegema, meeskonnas töötama;
- õppida alati täitma oma lubadusi, õppida tundma kella;
- õppida, kuidas olla hea inimene ja hea oma riigi kodanik.

Me saame alati olla päikeseks teistele inimestele. Head tarkusepäeva!