Vihterpalu mõisa viimane uuendus - pealtkuulamiskindel salakohtumiste maja
Vihterpalu mõisnik seab end sisse mõisa nurgasaalis nahkdiivanil ning paneb end intervjuuks valmis. 2005. aastal, kui olulisem osa mõisa renoveerimise töödest lõppes, oli meedia tähelepanu elav. Nüüd pole juba mitu aastat enam keegi huvi tundnud, kuis käsi käib.
«Et mida meil uudist on?» Üht-teist ikka. Viimasena on valminud mõisa kõrval asuvast palkhoonest hiirvaikse ventilatsiooni ning tipptasemel turvalisusega nõupidamiste maja, milles toimuvaid kohtumisi pole võimalik pealt kuulata.
«Seinad on kümme korda röntgenvalgustatud ja Kapo mehed käisid ehituse ajal kolm-neli korda üle vaatamas,» lausub Lemberg. Salakohtumiste maja on kasutusel üsna sageli.
Mõisal läheb ka muidu hästi: suviti toimub selles Lembergi sõnul kolmkümmend pulma ning vähemalt teist sama palju koolitusi ja kohtumisi.
Auvõlg eestlaste ees
Lembergi vanaisa häiris hoolimata suurepärasest elust üks asi: Soome riik pole hoolitsenud soomepoiste eest ega klaarinud nende ees tänuvõlga. «Ja siis ta ütles mulle, et, Timo, tee midagi eestlaste heaks, sest see on meie kohus,» meenutab Lemberg. «Ega ta seda vist mõelnud, et ma siin mõisa peaks ostma ja selle korda tegema... Ju ikka mingit väiksemat asja, noh, mingit Punase Risti korjandusse annetamist või nii.»
Läks aga nii, et pärast oma plastmasstooteid valmistanud ettevõtte müüki Enstole otsustas Lemberg koos töökaaslasega osta Eestisse ühise maavalduse koos hoonega, millesse üks ehitaks ühele ja teine teisele poole suveelamise. Paraku puudusid sobiva suurusega talumajad, olid vaid tibatillukesed majakesed ja lagunenud mõisad. Majaotsinguil juhtuski Lemberg Vihterpallu.
«See oli armastus esimesest silmapilgust, kuigi katus oli katki ja maja väga kehvas seisus, » meenutab ta. «Ja kui sõbrale ütlesin, et ostan mõisa ja kas ta tahab äripartneriks tulla, tõmbas ta kohe tagasi.» Lemberg hakkas ise mõisa taastama.
Elu betoontrepita
Taastamine nõudis vaeva, aga oli harukordselt põnev ja tulvil väljakutseid, sest mõisast ei olnud säilinud algseid jooniseid. Pingeline töö nõudis üle viie aasta ja kolme miljoni euro, kuid tulemus on seda väärt.
Tavaliselt kurdavad mõisnikud ametnike mõistmatust, aga kuidas oli lugu Vihterpalus? Lemberg ütleb, et vallaga läks kõik väga sujuvalt, kuid inspektsioonide ametnikega väikeseid vastuoksusi ikka tuli ette.
Näiteks teiselt esimesele korrusele viiva puittrepi lugu. See trepp on mõisa ainus osa, mida õnnestus ainult konserveerida ega pidanud restaureerima.
Nimelt ei meeldinud toiduinspektsioonile, et köögist hakatakse tooma toitu sama treppi pidi, mida mööda liiguvad ka külastajad. Aga teist treppi ei olnud ja muinsuskaitse ei lubanud ehitada ka. Isegi tuletõrjeinspektor asus mõisa poolele ning palus toiduinspektoril aru pähe võtta. «Ta tõi näiteks, et noh, kui asi edasi ei liigu, siis tema võiks ju ka nõuda Eesti mõisate vanima säilinud puittrepi eemaldamist ning asendamist korraliku nõuetele vastava betoontrepiga,» meenutab Lemberg muheledes. «Selle jutu peale hakkas muinsuskaitse protestima."
Loomulikult betoontreppi ei tulnud. Küll aga tuli seinu puhastades välja teisest kohast käsipuu kujutis ning see viitas sellele, et seal on varem olnud mõisa teine trepp. Nii leidiski probleem lahenduse.
Taimetoitlasest kummitus
Igal korralikul mõisal on oma kummitus. Kas ka Vihterpalul? Siin-seal ju öösel põrand kägiseb justkui keegi astuks ning kostub tasast kannusekõlinat.
«On vist ikka, kuigi keegi teda näinud pole ja kellelegi ta tüli pole teinud,» arvab mõisnik ning räägib loo sellest, kuidas mõni aeg tagasi oli kokk hommikul taga otsinud õhtul kööki jäetud sibulapealseid ja peterselle. Mõni nädal hiljem läks sama teed suur kott ümmarguseks kooritud vaakumisse pakendatud kartuleid.
«Ma ei mõista, no kes hakkaks selliseid asju varastama, kui köögis on palju maitsvamaid asju külmkapis, näiteks sisefilee või viinapudel?» küsib Lemberg. Ju taimetoitlasest kummitus need ikka kõrvale toimetas.
Auto tuppa
Järgmisena kavatseb mõisnik korda teha viljakuivati ning kujundada sellest mitmeotstarbelise nõupidamisruumi, kus saaks koolitustel osaleda sadakond inimest või võiks näiteks auto tuppa tuua. Nõudlus sellise maja järgi on suur, sest rühmad aina kasvavad. Uue maja pildid-joonised on olemas nagu ka ehitusluba.
Lembergi pere eluasemeks olnud meierei läheb peatselt külaliste käsutusse, sest mõisnik elab peamiselt Soomes, kus ta veedab oma kolmandat töömeheelu, tegeledes Salos Namila seikluskeskuse arendamisega.
«Pole mõtet hoida 600 ruutmeetrit niisama küttes, parem on ikka see näiteks mõne jahiseltskonna käsutusse anda ja ise elada Eesti-käikude ajal mõnes mõisa hotellitoas, » tõdeb ta.
