Viimsi aukodaniku Kaljo Alaküla pikk ja kirju elu: vabariik, sõda, Siber ja kalurikolhoos

 (17)
Viimsi aukodaniku Kaljo Alaküla pikk ja kirju elu: vabariik, sõda, Siber ja kalurikolhoos
Viimsi valla aukodanik Kaljo Alaküla on suurepärane jutustaja. Tema sulest on ilmunud kolm mälestusteraamatut, mis ladusas ja mahlakas keeles jagavad mehe põnevat elukogemust. Foto: Liina Rüütel

Eesti Vabariik oli siis viieaastane, kui Kaljo Alaküla sündis. Nüüd elab ta oma majas Viimsis Tormi teel ning meenutab pikka ja kirjut elu, mis sisaldab kõike sedasama, mis langes osaks Eesti Vabariigile.

Aga see pole jutt, mida saaks niisama rääkida. “Teate, mul on siin üks lapik,” ütleb Alaküla külalisele hakatuseks ja palub puhvetist konjakiklaasid otsida. Kui need laual ja jook välja valatud, ütleb ta oma sõduritoosti: “Esiteks, et ei oleks viimane kord! Ja teiseks, annaks Jumal meile kerget surma – kui võimalik, siis mitte niipea!”

Kaljo Alaküla oli kahekümneaastane, kui nad teiste poistega klaasi tõstes sõja ajal sellist toosti laususid. Rahuajal sündinule kõlavad need karmilt, kuid Alaküla kinnitab, et siin on ikka optimistlik noot ka sees. Ja meenutab, et konjakiklaase nägi ta esimest korda Georg Otsa juures kodus, kui pühitseti Otsa Stalini preemiat – see pidi olema 1950. Enne seda joodi ikka pitsist. Kaljo Alaküla abikaasa pianist Vaike Vahi oli Georg Otsa kontsertmeistriks, sellepärast ta sinna tähistamisele sattus.

Kuidas te oma päevi nüüd veedate?

Mul on elu jooksul olnud küllalt palju sõpru. Nad ikka helistavad. Mul on ka üks tuttav vahva Eesti daam, arst, töötas aastaid Soomes. Olin siis juba lesk (Vaike Vahi suri 1998), kui ta Soomest tagasi tuli. Kirjutas mulle, et ostab korteri ja tuleb tagasi, minu juurde, võtku ma või jätku. Aga minul olid juba oma tõved kallal ja rääkisin talle need ära. Ütlesin, et oled ilus ja kindlasti rikas tüdruk, küllap sul on pikk pink kavalere, las mina jään tagavaramängijaks. (Muheleb.) Meil on temaga telefoniabielu, iga nädal vähemalt korra jutustame kolmveerand tundi.

Olete sündinud ja kasvanud Ida-Virumaal. Mis sellest ajast meelde on jäänud?

Olen pärit Kohtla-Järve lähedalt Kukruse kandist. Enne Tallinna tulekut õppisin Jõhvi gümnaasiumis. Sealt on meelde jäänud sõnaselguse ja mõttesuutlikkuse ring. Meid õpetas eesti keele filoloog preili Ots, kes oli ka meie klassijuhataja. Loosiga tõmbasime teema ja siis tuli ilma ettevalmistuseta 15 minutit järjest sel teemal rääkida. Minult tuli teemaks voorimees. Jõhvi linnas polnud mitte ühte voorimeest. Oli ka kaks oponenti, kes arvustasid, Kaljo Alaküla: “See oli ikka sümfoonia!” et kuidas esinesid ja mida rääkisid. Preili Ots õpetas meid kõnelema. Ütles, et misasja te vuristate, igal tähel on oma väärtus. Rääkige nii, et tekstis oleks kuulda kirjavahemärgid, et hääl tõuseks ja laskuks. Oponendid pidagu alati meeles, et keerulisem on kiita kui laita ja norida. Vaat seda oleks praegu meile kõigile tarvis. Kui kuulen inimesi teles esinemas, siis tihti ei saa aru, mis nad räägivad, diktsiooni pole ollagi. Telesaadetes, eriti kui daam hakkab rääkima – siis teda katkestatakse! Vahel räägib neli inimest ühekorraga. Kuulge – et jutuajamine oleks konstruktiivne, kõigepealt kuulake kaasvestlejat, mõelge sellele, mida ta räägib, ja vastake teemakohaselt. Aga siin kõik korraga räägivad ja igaüks ajab oma joru! (Pahaselt.) See on esiteks ebaviisakas ja tolku pole ka midagi.

Kas tollane haridus oli siis teistsugune kui praegu?

Anti haritust, kõva t-ga. Õpetajad olid tõesti maa sool. Meil olid riigikaitse tunnid ja õpetati ka, kuidas daamiga käituda, tantsukursused olid sunduslikud. Excellent oli kogu see asi! Kasvasin Eesti Siberis ehk Ida-Virumaal. Kool asus Kukrusel ühes talumajas, tuhamäed sealsamas. Isa oli majandusülem, põlevkivi toodi maa alt, kõike veeti siis hobustega. Vaesed kronud! Isa oli vabadussõdalane, istus kinni Pätsu ajal, oli kolm kuud uurimise all Narvas vangimajas. Tema oli kohalik kaitseliidu pealik, teda hoiti lihtsalt kinni. Päts kuulutas välja kaitseseisukorra, algas vaikiv ajastu. Meil ilmus üks bulvarileht, umbes nagu Õhtuleht praegu. Seal kirjutas selline tegelane nagu Miini Mihkel. Vaikival ajastul kirjutas ta, et õnneks enam poliitikaga ei tegele, aga tema Miili on nüüd punase pliiatsiga tsensor. Tema loeb kõik artiklid läbi. Selle asemel, et poliitikat ajada, käib Mihkel nüüd Pirital jalutamas ja kirjutas Miilile luuletuse. Lilled õitsevad ja linnud laulavad, luuletuse esimesed tähed olid värviliselt ja rasvaselt trükitud. Esimestest tähtedest tuli kokku lause: “Tsensor, laku p…”. See ajaleht oli meil tükk aega kodus reliikvia. (Naerab.)

Tahtsite arstiks saada, aga algas sõda ja läksite hoopis lennukooli.

Loe veel

Kui olin Jõhvi gümnaasiumis neli aastat käinud, tuli isa Kehrasse tselluloosivabrikusse tööle. Hakkasin käima rongiga Tallinna. Rongiga sõita oli tore, kaks vagunit, kenad istmed, rahvariides tantega. Lõpetasin Tallinna 5. gümnaasiumi 1943. aastal ja unistasin tõesti arsti ametist. Viisin paberid Tartusse sisse. Aga et sinna saada, pidid olema Saksamaa tööteenistuses olnud või kuus kuud armees. Lõpuks TÜ-s jäeti ainult lõpukursused, teised kõik kupatati armeesse. Mina sattusin lennuväkke. Lõpetasin Liibavi lennukooli. Õppisime BÜ 131-ga. Mäletan, kui lennud algasid, siis leitnant pidas kõne: “Mu härrad, nii palju kui õhuteenistuse ajalugu on uuritud, pole veel keegi üles jäänud, kõik on alla tulnud.” Järgnes pikk tähendusrikas paus. “Ja nüüd on meie kohus lendamine endale niimoodi selgeks teha, et alla tulles nii lennuk kui ka me ise terveks jääksime.“

Kas mäletate oma esimest lahinglendu?

Sellest kirjutasin ka raamatus “3. eskadrill”. Läksin esimesse lahinglennu tutvumislendu leitnant Vaardiga, kes lendas He 50-l. Ronisin pardalaskuri kohale. Seal olid turell, pöörlev iste ja kuulipilduja. Esimesel korral ma lihtsalt jälgisin. Pärast sihtmärgi külastamist, selle asemel, et kohe kodu poole põrutada, triikis Vaart veel piki rindejoont, kutsudes välja maapealsete õhutõrjepatareide raevuka tule. Saime kõikidest kaliibritest ja taevaalune oli nagu ilutulestik uusaastaööl. Nii et leitnant Vaart näitas mulle eluga riskides, missugune rindejoon välja näeb, et algajal oleks edaspidi kindlam tunne. Pärast kuulsin, et nii tehti kõikide poistega.

“3. eskadrill” on põnev lugemine igaühele – heas mahlakas keeles ja toreda huumoriga lugu, kus sõja traagilisus avaldub paljudes nukkervalusates hetkedes. Aga mis sai pärast sõda?

Nõukogude sõjaväe sissetungi järel oli 3. eskadrill sunnitud redutama Lätis. Lendasime Liibavisse, edasi Saksamaale. Sakslased lennutasid eestlasi ühest linnast teise, ka Taanis käisime ära. Taanis, muide, lõi meid pahviks igasuguse söödava kauba rohkus. Saime raha vahetada ka ja sealsamas tänaval müüdi raha eest vorstikesi, müüja tõmbas magusat sinepit peale, lisas paar tükki valget leiba, keeras selle paberisse ja ulatas sulle, nagu oleks tegemist maailma kõige tavalisem asjaga. Ja kui meeldib, võta veel ja veel…Vaat see lõi pahviks! Aga jah, sealt läksime veel edasi ja kõik lõppes Tšehhimaal, kus Eesti lenduritest said sõjavangid. Pääsesime sealtki eluga tulema ja jõudsime tagasi Eestisse.

Eestis tagasi, läksite hoopiski konservatooriumi laulmist õppima. Kuidas see juhtus?

Nojaa, ma olin oma õe Elleni kaudu tutvunud Vaikega, kes õppis konservatooriumis. Mul oli päris kena bariton ja tegelikult tema pärast läksin, võtsin ettevalmistavaid tunde ja saingi sisse. Läksin sellepärast, et õppida muusikat kuulama. Õppisin Aleksander Arderi lauluklassis. Minu ja Vaike palitud rippusid konservatooriumi garderoobis kõrvuti nagis. Teadagi, et tüdrukud armastavad magusat, panin talle ikka kommi taskusse ja kirjakese, kus kokku saame. Vaike oli sündinud Lätis. Tema isa Jaan Vahi oli seal Eesti kooli juhataja, köster ja organist ning on maetud Aluksne surnuaeda. Aga samal ajal ma õppisin ka Tallinna Merekalanduse Tehnikumis. See oli võimalik, sest konservatoorium allus Eesti NSV Haridusministeeriumile ja tehnikum Moskvale. Aga muidugi oli pärast kohustuslik suunamine ja konservatoorium jäi lõpetamata. Pärast tehnikumi asusin tööle Tallinna Kalakombinaati.

Saksa sõjaväelendur ei saanud ju Nõukogude Liidus rahulikult elada ja olla. Millal teid vangi pandi?

Kui olin sõjavangis, käis isa mind vaatamas ja lõpus, kui olime tööpatis, ostis raha eest kolm meest välja. 1947 isa arreteeriti. Kogu aeg on meil olnud üks perekonna esindaja Siberis vangilaagrites. 1949 olime kõik küüditatavate nimekirjas. Kadaka küla mees Toome Karla varjas mind enda juures. Vaike läks julgeolekusse – see oli vahva nali – ja ütles, et kuulge, mu peigmees oli nimekirjas, aga ta on koolipoiss ja pole midagi teinud, mis temast saab? Jutt käis vene keeles ja öeldi, et las tuleb välja ja hakkab elama, ärgu bandiidiks mingu. Kui mind julgeolekusse kutsuti, siis küüditamine oli möödas, aga arreteerimised toimusid kogu aeg. Panin lõikama ja mind aeti üle Venemaa taga, kätte saadi Astrahanis. Olin seal vangimajas, siis Saraatovi kahes vangimajas, Moskva Butõrkas, Leningradi Krestõis ja siis toodi tagasi Tallinnasse uurimisele. Uurija küsis, et miks te oma noore naise juurest minema jooksite? Vastasin, et naine sai teada, et ma olen Saksa sõjaväe lendur ja ei tahtnud sellise mehega koos elada. Meil oli Vaikega kokku räägitud, et kui mind arreteeritakse, siis ta võtab kohe lahutuse.

Kuidas Vaike selle üle elas?

Enne, kui mind Siberisse viidi, anti meile kohtumiseks 15 minutit. See toimus läbi kahe võre, mille vahel käis valvur. Pidime kõik vastastikku karjuma. Mina hüüdsin: “25+5!” Vaike vastu: “Ei ole viga. Me oleme noored!“ Mina: “Saare Lembitu vastu tunti huvi.” Vaike vastu: “Saare Lembit uppus möödunud nädalal Viitna järve ära.” Lembit oli kokk olnud lennukoolis ja mu käest küsiti, et kes seal olid. Oleks ma ta üles andnud, ega ta vangimajas poleks uppunud. Ja siis, kui oli aeg ära minna, tõstis Vaike veel uksel ukse käe ja hüüdis: “Ootan!” Mees 30 aastaks vangi mõistetud – ja tema ootab!

Kui kaua te Siberis vangilaagris olite?

Arreteeriti mind 1951, peale Stalini surma läks veel aega, 1956 sain tagasi. Vaike tuli mind veel Siberisse vaatama. Ütlesin küll, et ära tule, 12 000 kilomeetrit edasi-tagasi. Ega meil siin pole dekabristide aeg. Aga ta tuli! Saatsin ühe vabakäigu vangi talle Omski jaama vastu. Seletasin mehele, et tuleb pikk naine, prillidega ja küll ta teistmoodi riides ka peab olema. Ma tõmbasin piipu ja tubakakoti põhjas oli Vaike passipilt, andsin selle ka talle. Vaike pärast rääkis, et rahva seest hüppas välja üks voodririidest jopes mees, näitas tema pilti ja küsis, kas see olete teie. “Jah, olen küll,” ütles Vaike jahmunult. Mees tervitas teda Omskisse jõudmise puhul ja andis kimbu paberist lilli minu poolt. Ja tõi Vaike minu juurde. Me polnud üksteist näinud pikki aastaid. Siis Vaike, nagu oleks tegemist maailma kõige tavalisema asjaga, tuli uksest sisse, tegi kniksu ja ütles: “Noh, Kaljo, siin ma nüüd olengi!” Endal paberist lilled käes. See kimp on siiamaani alles.

Teie teine raamat kannabki pealkirja “Jutustus Eest maa naisest Vaike Vahist”…

Me käisime Vaikega kolm korda perekonnaseisuametis. Kui ma vangist tagasi tulin, läksime sinna, et uuesti abielluda, aga siis tuli välja, et kui ta minu Siberi ajal ennast lahutas, oli minust saanud Kaljo Vahi. Nii et pidime uuesti lahutama, et ma oma nime tagasi saaks ja siis abiellusime uuesti. Paaripanija hakkas heietama, et nüüd teie elu kulgeb paralleelrööbastel. Ma ütlesin, et kuulge proua, ärge pikalt rääkige, paneme nimed kirja!

Kuidas te Kirovi kalurikolhoosi sattusite?

Töötasin tollal kalatööstuses nr. 2. Kirovis oli siis üks väga tark poiss Heino Valter. Kalakombinaadile anti toores kala, aga tema võttis kätte ja rääkis Kirovi esimehe Oskar Kuuliga ja minuga kokku. Et lõikavad kaladel pead ära, soolavad, ajavad vardasse ja suitsutavad, toovad meile ühesõnaga sproti poolfabrikaati. Ja selle töö eest, mida meie oleks teinud kombinaadis, maksime kolhoosile välja. Neile jäid pead kalajäätmeteks ka veel. Minul oleks korraga nagu teine kombinaat juurde ehitatud, sest meile jäi ainult karpi pakkimine ja steriliseerimine. Ühel päeval Kirovi kolhoosi esimehe Oskar Kuuli sekretär helistas mulle, et Kuul tahab teiega kohtuda. Mina ütlesin, et las tuleb ja rõõm kohtuda, teadsin teda juba. Mõtlesin, et tahab vist poolfabrikaadi hinda tõsta ja arvutasin, palju võin järgi anda. Kolhoosile maksime ju ikkagi natuke vähem kui omal oleks töötasudeks läinud. Näitasin Kuulile oma majapidamist. Kalatööstus nr 2 asus Võrgu tänaval. Preservitsehh, karbikilu tegime. Suitsutamise tsehh. Ja siis konservitööstus. Käisime kõik läbi. Istusime vana peremehe kabinetis – pähklipuust ja tammest mööbliga, peremees ise oli Venemaale viidud. Seal oli siis laud kaetud ja armeenlane laua peal. Kallasime pitsid sisse. Kuul ütles: “Poolfabrikaati saan, aga suuremat ettevõtlust oleks vaja. Vähearenenud maad toodavad poolfabrikaate ja arenenud maad võtavad mandi. Tahan asutada esimese kolhoosi kalatööstuse Nõukogude Liidus.” Kallasin pitsid jälle täis ja ütlesin: “Oskar Petrovitš, nägite, käisime tsehhid läbi – saksa konservide sulgemismasinal on 76 õlitamisauku. Kas on tarvis selliseid hädasid kaela võtta? Ei tule see asi välja!” Jah, mina ütlesin seda!!! Ise töötasin pärast 30 aastat sealsamas Kirovis.

Aga miks te siis ikkagi läksite?

Kuul küsis, et kui ehitan üles, kas siis tuled? Ja ühel päeval oligi nii, et läksin, sest sõna oli antud. Kõik oli uus, terrasiitkrohviga majad, vägev katlamaja, üks maja sein oli tervenisti klaasist, vägev värk! Kuul küsis, et palju ma palka tahan. Andsin talle paberilipaka, kus oli kirjas Alaküla keskmine palk kalakombinaadis – 160 rubla kuus. See oli kõrge, aga vähemaga ma nõus ei olnud. Pärast Kuul tuletas alati meelde, et olin ainuke mees, kes palga üle ei kaubelnud. Järgmine kuu pandi mulle kolhoosi poolt juba juurde muidugi. Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimees Bruno Saul kirjutas siis, et Viimsi poolsaarel sündis sotsialismi ime. Meil olid lõpuks oma haigla, lasteaiad, muusika- ja kunstikoolid, spordikool ja staadionid – kultuuriosakond, spordiosakond. Kõike võis teha. Saul kirjutas veel, et Kuul oli tolerantne mees, võttis endale asetäitjaks vale poole peal sõdinud Kaljo Alaküla.

Kuidas see sotsialismi ime siis välja nägi?

Elu oli kirju, käis palju külalisi, isegi kosmonaut Tereškova ja DDR-i tegelased. Aga kord oli kõva. Oli osakond, mille töötajaid jälgisid laste õppeedukust – kui tuli välja, et isa ja ema on palgapäeva pühitsejad ja lastel pole õieti õppimise kohta, siis võeti lapse kahtede pärast vanematelt kõik preemiad ära, kuniks asjad paranesid. Siin oli oma kauplus, kus inimestele müüdi omahinnaga toodangut. Kui virutasid näiteks 200 g suitsukala, jäid viieks aastaks preemiatest ilma. Kui keegi ära suri, siis ilmalike matuste puhul anti toetust ja pandi kivi ka veel hauale. Meil oli oma tapamaja, tegime sinki ja vorsti – lisaks kalatööstusele. Kalurikolhoosis oli oma põllumajandusosakond. Hakkasime Ukrainas maisi kasvatama, see läks ukrainlastele ja vastu saime üleliidulised jõusööda fondid, millega sigu kasvatada. Ukrainlastel polnud enam pärast katet ja siis jätsime järgi. Haare oli ikka suur, te ei kujuta ette! Olime tõesti nagu riik riigis. Sellest ajast olen kirjutanud raamatus “Kalurikolhoos Kirovist AS Esmarini”. Kirovis oli veel selline komme, et kinnistada häid kaadreid, anti maja jaoks maa ja laen. Aga Kuul oli kaval mees, ega seda korraga kätte ei saanud. Ehitasid vundamendi ära, kui etteantud tähtajaks valmis sai, maksti selle eest. Panid seinad püsti, maksti see välja. Kui tähtajaks lõpetasid, laen kustutati. Terved külad kerkisid. Kirov oli igal pool, kümned kolhoosid tulid meile, Rakvere kalakombinaat anti Kirovile üle terve täiega. See oli ikka sümfoonia! Kui Kuuliga omavahel juttu ajasime, siis kord ütlesin talle: “Kuule, Oskar, sa oled sündinud vales kohas ja valel ajal. Mõnes teises kohas oleks sa praegu ilusate naistega oma valge jahtlaevaga Vahemerel seilamas, aga nüüd pead kolhoosnikuga viina jooma.” Ta hakkas naerma, see lugu meeldis talle hirmsasti.

Kui lahkuma sätin, palub Kaljo Alaküla tõelise eestiaegse džentelmenina, et saaks mulle mantli selga aidata. Nii on teda õpetatud ja kasvatatud. Must taksikoer Tuks liputab uksel hüvastijätuks saba. “Kohtumiseni!” tõstab Kaljo Alaküla käe. Maja Tormi teel seisab lörtsisajus ja akendest paistab hubane valgus.