Viimsi Kooliteater vaatab maailma Igaviku Aknast

12. veebruaril esietendub Viimsi Kooliteatris etendus „Ma vaatan maailma Igaviku Aknast", millega tähistatakse väärikaid tähtpäevi - 12. veebruaril 2014. aastal täitub 130 aastat Johan Laidoneri sünnist ning eelmise aasta 7. detsembril täitus 125 aastat Maria Laidoneri sünnist.

Ettepanek taaselustada viis aastat tagasi esietendunud lavastus tuli lavastaja Külli Talmarile ja lauluõpetaja Ita-Riina Pedanikule suure ja rõõmsa üllatusena. Etenduse kunagised peaosatäitjad Rünno Karna ja Laura Ojala olid rõõmuga nõus kooliteatri projektiga ühinema.

Etenduse konsultant Irene Lääne abiga on tänasesse etendusse lisandunud uusi ja põnevaid fakte kuulsa ja huvitava elulooga perekonna ajaloost. Viis aastat on pikk aeg, mistõttu on päris palju muutunud ka näitlejate koosseisus - uuslavastuses teevad kaasa noored, kes aastaid tagasi mängisid samas etenduses laste osi.

Sügav kummardus Maria ja Johan Laidoneri perele

Johan Laidoneri 130. ja Maria Laidoneri 125. sünniaastapäevale pühendatud etendus "Ma vaatan Igaviku Aknast" räägib südamliku loo Maria ja Johan Laidoneri perekonnast, kuid samahästi ka Eesti riigi loomisest.

Etenduse eellooks on kümme aastat tagasi esietendunud ja äärmiselt sooja vastuvõtu osaliseks saanud menukas Viimsi Kooliteatri lavastus "Ma väga armastasin ja muu ei loe...", mis algas Eesti iseseisvuse loomisega ning lõppes Laidoneri küüditamise ja tagasijõudmisega Eestisse. Loo keskmes oli Maria, keda kehastas Laura Ojala. Johan Laidoneri osatäitja oli Rünno Karna, kaasa lõi üle 50 Viimsi Kooli õpilase.

Hoogne prooviperiood

Viimsi Kooliteatri noored eesotsas lavastaja Külli Talmariga elavad praegu läbi neid raskeid ja õnnelikke hetki, mida hiljem suure heldimusega meenutatakse - prooviperioode, mis tihti kanduvad hilistesse öötundidesse ning kus suured emotsioonid on tihti segunenud väsimuse, rõõmujoovastuse ja tundega, et sel korral etendus küll esietenduseks valmis ei jõua.

Kuigi materjal on enamvähem tuttav ning peaosatäitjad juba suurte kogemustega näitlejad, nõuab etenduse terviklik valmimine ikkagi palju aega ja suurt pühendumist ning seda kõike peab jõudma teha koolitundide kõrvalt. Viimsi Kooliteatri noored on aga karastunud ning kogemustega ja teavad, et eesmärgi nimel tuleb vaeva näha ning et lõpptulemus on seda kõike väärt.

Etendused toimuvad Viimsi mõisas ja on kõikidele huvilistele tasuta. Esietendused 12. ja 13. veebruaril on reserveeritud. Kohti on võimalik broneerida järgmistele etendustele 14. ,15., 17., 18. ja 19. veebruaril. Etendus algab kell 18. Kuna mõisa saali kohtade arv on piiratud, peab need broneerima: margit@ viimsi.edu.ee (Margit Võsu). Etendus kestab kaks tundi.

Projektijuhid: Külli Talmar, Merike Hindreus, Margit Võsu. Etenduse juht Merike Ennomäe.

Projekti toetavad Viimsi Vallavalitsus, Viimsi Sõjamuuseum, Viimsi Kool, SA Viimsi Keskkooli Fond, MTÜ Viimsi Huvikeskus, Viimsi Peokeskus -Coccodrillo.

____________________________________________________________________

Etenduse "Ma vaatan Igaviku Aknast" saamisloost

Etendus „Ma vaatan Igaviku Aknast" on dokumentaalnäidend, mis põhineb kindral Laidoneri Muuseumis olevatel materjalidel.

Kust need materjalid muuseumisse on jõudnud ning milliseid allikaid näidendi kirjutamisel on kasutatud - 12. veebruaril esietenduval etendusel on pikk ja kuulsusrohke minevik.

Kindral Laidoneri Muuseum asutati Viimsi mõisas 15. septembril 1993. aastal ning avati külalistele 12. veebruaril 1994. Tööd oli palju, sest nõukogude mereluure poolt maha jäetud mõis tuli korda teha ning ekspositsiooniga sisustada.

Selleks aga oli vaja teadmisi, mis punavõim maha oli vaikinud. Nii alustasidki muuseumi esimesed töötajad arhiivides põnevat uurimistööd, kus loeti kaua aega keelu all olnud ajaloolisi materjale vaba Eesti kohta.

Muuseumi külastajate arv kasvas pidevalt ning nende seas oli ka inimesi, kes mäletasid Laidoneri ja tema kaasaegseid, sest Laidoner oli tol ajal paljude jaoks tuntud kui Vabadussõja sümbol. Muuseumisse toodi kirju, esemeid, dokumente, fotosid ning pajatati vanu mälestusi. Abi tuli ka väliseestlastelt. 

Head sidemed loodi muuseumidega Lätis, Poolas, Rootsis, Inglismaal, USAs ja mujalgi. Üles leiti ka Johan Laidoneri kirjad Mariale, mis ta oli kirjutanud Genfis Rahvasteliidu nõukogus viibides.

Kurnavatel vangla-aastatel kirjutasid Johan ja Maria Laidoner oma mõtteid raamatute vahele. Õnnekombel õnnestus Marial Eestisse kaasa tuua kokku neli raamatut, millest kaks on alles ja asuvad muuseumis.

Eriti huvitavaid andmeid õnnestus saada Venemaa arhiividest, kus asub Maria Laidoneri toimik. Käidi ka Vladimiri vangla kalmistul, kuhu Johan Laidoner on maetud.

Vladimiri linna koolis töötab ajaloohuviliste laste ring, kes hooldavad represseeritute (ka Johan Laidoneri) haudu.

1996. aastal käidi Melenki linnakeses, kus Maria Laidoner pärast vanglast vabanemist elas ja kus ta kohalikele lastele muusikakooli asutas. Nadja Pridanova, kes ise oli Maria õpilane ja hiljem sama kooli direktor, rääkis Mariast väga palju head. Kui Maria Eestisse tagasi tuli, elas ta Haapsalus. Kohalikud inimesed kõnelesid temast hiljem, säilinud on ka tema kirjad mitmele inimesele.

Väga südamlik oli hetk, mil pärast Viimsi Kooliteatri etendust tulid inimesed publiku hulgast ning rääkisid taas uusi ja huvitavaid fakte Johan ja Maria Laidoneri eluloost.

Kümme aastat tagasi toimus Rohuneeme kalmistu kõrval platsil Viimsi Kooliteatri etendus "Lugu Rohuneeme kabeli tornikellast", kus endine Püha Jaakobi koguduse õpetaja Erkki Juhandi õnnistas Johan Laidoneri haualt toodud mulla, mille Laidoneri Selts seejärel Siselinna kalmistule Maria ja Mihkel Laidoneri kõrvale mattis.

Läks väga palju aega, et tutvuda põhjalikult Johan ja Maria Laidoneriga. Kindral Laidonerist, kes varem oli olnud vaid sümbol, sai tänu Viimsi Kooliteatris elustunud mälestustele ja meenutustele elav inimene, kes nagu meie kõik unistas, pettus, lootis, vihkas, eksis, pidas vastu, uskus ja armastas. Tema abikaasa Maria Laidoner armastas väga oma meest ning Eestit. Nende elu on seda väärt, et vaadata seda läbi Igaviku Akna.

Irene Lään
Külli Talmar
Annika Remmel