Vaike on Pärnu tüdruk. Pärnus alustas ta kooliteed, õppis Pärnu Muusikakoolis klaverit ja alles siis tuli Tallinna G. Otsa muusikakooli, kus alustas koorijuhiõpinguid. Sealt edasi astus Tallinna Konservatooriumi, kus jätkas koorijuhtimise erialal ikka õppejõud Ants Üleoja käe all. Andeka ja energilisena, nagu Vaike juba õpingute ajal oli, tegutses ta aktiivselt Tallinna Kaubamaja orkestris ja kaubamaja naiskoori abidirigendina. Oli veel teisigi ansambleid Tallinnas, mida Vaike juhtis. Ehkki ta oli andnud kogu hinge muusikale, tuli ka leiba teenida.

Kuidas sattusid tolleaegsesse Kirovi kalurikolhoosi? Kuidas tutvusid oma abikaasa Jaaniga?

See kõik oli juhuste kokkusattumine. Kaubamaja orkester, mida ma juhtisin, oli kutsutud mängima sünnipäevale, mida kummalisel kombel peeti loomaaias. Külaliste hulgas oli ka Jaan oma sõbraga. Neilgi oli oma orkester Kirovi kolhoosi kalatööstuses. Nii me esmakordselt kohtusimegi.

Peagi oli kalatööstuse orkestril vaja kolhoosi ülevaatusel heaks kordaminekuks klaverimängijat, keda neil polnud.

Sealtpeale hakatigi mind kutsuma Kirovi kalurikolhoosi, kuna parajasti laiendati kolhoosi kultuuriosakonda. Olin siis veel üliõpilane Tallinna Konservatooriumis ja samal ajal jätkasin tööd Kaubamaja kollektiividega. Sealt ei tahetud mind kuidagi ära lasta.

Pärast Tallinna Konservatooriumi lõpetamist 1981. aastal oli Vaike lõpuks nõus tulema tööle Kirovi kalurikolhoosi kultuuriosakonda. Talle pakuti kohe kultuuriosakonna juhataja kohta, millega ta ei nõustunud, sest pole admintöötaja.

Samal ajal loobus ta kõikidest Tallinna kollektiividest. Kolhoosi ajal oli Vaikel ainuüksi kalatehases kuus lauluringi, lisaks kammerkoor ja Viimsi koor. "Koori algusaegadel olin noor ja mingeid muresid polnud. Ma poleks eluilmas uskunud, et kord olen ma mingi suure koori peadirigent," meenutab Vaike Sarn.

Mis teeb segakoori Viimsi omanäoliseks?

Koor on omaette üksus. Me oleme kõik üks, just vanem generatsioon, kes on kauem koos käinud. Noored sulanduvad tasakesi kollektiivi sisse ja osa on juba sulandunud. See võtab aega, alguses on kõik ebastabiilsemad ja otsivad end.

Mida Viimsi koor Sulle tähendab?

Viimsi on minu kodune kant, kogu mu ilus noorus on siin möödunud. Minu jaoks on see ilusate mälestustega koor, kellega kõik on koos läbi tehtud. Igaühe jaoks on noorus ilus aeg. Noored on koos vanaks saanud ja uued noored tulevad peale. Mul on hea meel, et olen selle koori saanud säilitada ja rasked ajad üle elada.

Mis Sind Viimsi koori juures hoiab?

Olen mõelnud ja rääkinud küll loobumisest - aeg oleks noortele üle anda. Koorijuhina arvan, et ma kõlban veel küll, aga tahaks midagi uut ja teistsugust proovida. Viimsi kooriga on nii, et mul on juba harjumus siin käia, noorest peast olen sellega tegelnud ja muudkui teen edasi. Tulen kooriproovi alati nii, et olen päevasest põhitööst jube väsinud, mul on tihe päev olnud, aga kui proovi tegema hakkan, läheb väsimus ära. See on igal pool nii. Töö kooriga ja üldse muusikaga on mu hobi ja nauding ja kõik kokku. Mõnus! Tegemine annab energiat.

Kuidas hindad Viimsi koori teiste harrastuskooridega võrreldes?

Tugev koor, võimekas igast kandist, kui ainult lauljad proovides kohal käiksid. Vanadel on kohusetunne, eriti meeshäältel. Noored tunnetavad, et saab ka ilma nendeta kuidagimoodi ja püüavad viilida. Lauljatest tuleb ka aru saada - käivad nii palju, kui saavad, paljudel on töö, mõnedel pered ja väiksed lapsed. Ennast katki rebida ei saa. On neid, kes on väga südamega laulmise juures, võtavad laulmist tõsiselt ja püüavad.

Kui suurt vastutust tunned esinemistel?

Vastutus on ikka minu peal. Ma iga kord loodan, et halvasti ei lähe. Põhimõtteliselt saate hakkama kõigega, aga kui just see ükskord õnnestub, siis seda ma võtan väga isiklikult. Lauljate vastutus on kohale tulla. Kui ikka midagi välja tuleb, siis on hea tunne!

"Laulukollektiiviga on nagu viljapuuga - kui palju kulub tööd, vaeva ja hoolt, enne kui mulda pandud seemnest võrsub puu. Ka koor vajab pikka aega rahulikku rahutust ja häid peremehi."

G. Ernesaks