Viimsi Suveteater mängib August Gailiti “Ekke Moori”

Küsimustele vastab Viimsi Suveteatri looja ja juht Andres Dvinjaninov.

Miks valisite tänavuseks lavastuseks just Gailiti "Ekke Moori"?

"Ekke Moor" on valitud kolmel põhjusel. Esiteks seetõttu, et August Gailiti "Ekke Mooriga" on tegu ühe ilusama ja puhtama armastuse definitsiooniga, ühe suurepäraseima kirjandusliku materjaliga, mis lavale sobib. Tegu on väga hea looga. Ja suvesse sobivaga.

Teiseks on Viimsi Vabaõhumuuseum suurepäraseks mängukohaks, kuhu "Ekke Moor" sobib kui valatult. On ju ka selles tegu rannakülaga, Ekke isa laevakapten jne.

Kolmandaks avaldas materjali valikul lavastaja Tiit Palu ise soovi just "Ekke Moor" pärast kümneaastast pausi taas lavale tuua. Ja teha seda uues võtmes, rääkides seekord armastuse lugu.

Olles lugenud tänaseks Tiidu dramatiseeringut, võin öelda, et tegu on tõeliselt helge ja vaimuka looga, mis Kingu talu õuel suurepäraste näitlejate ja muusikute esituses lahti rullub.

Pea kõik osatäitjad on Pärnu Endlast. Lavastaja Tiit Palu on "Ekke Moori" varem Endlas lavastanud. Kas mõni näitlejaist on ka Palu eelmises lavastuses osalenud?

Kindlasti pole osalenud Sten Karpov, Liis Laigna, Terje Pennie. Sepo kohta jään vastuse võlgu. Igal juhul, nagu öeldud, olen äärmiselt rõõmus, et õnnestus kokku tuua sedavõrd hea trupp.

Eelmisel suvel mängis Viimsi Suveteater lustakat koguperelugu. Millist publikut seekord ootate?

Eelmisel ja eelnevatelgi suvedel oleme tõeti mänginud rohkem laste- või koguperelugusid. Sel suvel oleme siis saamas n-ö täiskasvanuks, ette võtnud Eesti kirjandusklassika. See ei tähenda aga kindlasti, et pere peaks koju jääma. Vaatama kutsume loomulikult kõiki, kes heast teatrist lugu peavad ja osa tahavad saada. Kui veidi täpsemalt üritada sihtgruppi määratleda, siis võib öelda, et kõigepealt on oodatud kõik Gailiti sõbrad, need, kellel tema "Nipernaadi", "Ekke Moor" ja teised teosed on ühel või teisel kombel hinges. Aga ka kõik, kellele sume suveõhtu väga hea teksti ja näitlejatega suurepärases keskkonnas - Kingu talu õuel - rõõmu teha võiksid, naerule ja pisaratelegi kutsuksid.

Tiit Palu on öelnud, et näitlejail tuleb üle rääkida tuulest ja merekohinast. Kas see on põhimõtte küsimus mitte kasutada mikrofone?

Mikrofone kasutasime eelmisel suvel, seega pole nende mittekasutamine niivõrd põhimõtteline otsus. Kuid mida naturaalsem on etendus, seda parem. Mida vähem kuuleme n-ö tehnilist heli kusagilt kõlaritest, seda elusam ja ehedam on tulemus. Loomulikult on õhtuid, mil tekib oht kuuldavusele.

Siis tuleb muidugi aidata tehnikaga. Kuid eks me kõik soovime ju kanda naturaalseid materjale, süüa puhast toitu jne ning vaadata etendust, kus tekib tunne, see olekski nagu päris. Elus, ehe.

Viimsi Suveteater on nelja suve jooksul mänginud kahes mängupaigas - Kingu talu ja muuseumi enda õuel. Kas olete ka selle pilguga vallas ringi vaadanud, et kus veel võiks etendusi lavale tuua, või on pigem nii, et Kingu talu on parim paik, mis oma ehtsate dekoratsioonidega annab vihjeid, mida seal võiks mängida?

Eks ole ikka vaadatud ja mõeldud. Ühe mängukohana olen vaadanud isegi enda maja Randveres, lähinaabritegagi läbirääkimised peetud.

Kuid täna võib öelda, et nelja aastaga on muuseumi mängukohad justkui juba tuttavaks saanud nii meile kui ka publikule. Et hetkel siis vaatame tulevikku ikka Viimsi Vabaõhumuuseumis ja koos vabaõhumuuseumiga. Ja muidugi materjale, mida Kingu talu õuel mängida, on päris palju.

Kas mõtted liiguvad juba ka järgmisesse suvesse?

Mõtted liiguvad ikka. Aga kõiki mõtteid ei ole hea ka ära anda. Las jäävad ootama õiget aega. Ja kohtumisi Viimsi Suveteatris.
Kohtumiseni!