Viinakuu jutustab Eesti rahva püsivast ikkest

Eesti rahvakalendris tun­takse oktoobrit muude ni­metuste kõrval ka viinakuuna. Selle päritolu viib meid tagasi teoorjuse aegadesse.

Kui talu­pojad olid sügiseks lõpetanud põllutööd, kamandati nad oktoobri paiku teoorjuse kor­ras mõisate viinaköökidesse tööle. Nii on viinakuu termin meile tegelikult meenutamas rasket orjaiket, mida mitte nii väga kauges minevikus meie esiisad pidid kandma.

Piitsad meie turjadel enam küll ei laksu, kuid eri­nevates ahelates on suur osa eestlastest ikka. Orjus, või kasutaksin edaspidi sõna sõl­tuvus, on nüüd siis enda pea­le vabatahtlikult võetud. Kui vaadata ül­dist pilti, siis peab tõdema, et rahvas kui selline on terviklikult alkoholisõltu­vuses. Osad füüsiliselt ja sotsiaalselt oma isiklikust alkoholi tar­vitamisest tulenevalt ja väga suur osa kaassõltlastena. Pal­jud viimastest oma olukorrast ehk ei saa arugi. Kogused, mida eestlased keskmiselt ikka tarbivad, pärsivad olu­liselt rahva ja riigi erinevaid toimimismehhanisme ning mõjuvad raskelt rahvastiku tervisele ja ka tulevaste gene­ratsioonide olukorrale.

Miks oskab eestlane lõõ­gastuda valdavalt alkoholi tarvitades?

Me kipume pidama seda probleemi ainult väike­se rahvakillu omaks. Jah, tõsi ta on, et üks väiksem osa rahvast tarvitab ära tugevalt roh­kem kui see keskmine elaniku koh­ta arvutatud kogus aastas. Nemad joovad ära näiteks ka minu ja paljude teiste alko­holi täielikult mittetarvitava­te inimeste osa. Kuid ka see tugevalt liigtarvitavate selts­kond elab siinsamas meie keskel, kasvatab lapsi, liikleb teedel ja vajab arstiabi. See seltskond ei piirdu kindlasti ainult nendega, kelle näost me näeme alkoholi hävitavat mõju. Kuhu kategooriasse me asetaksime näiteks joobesei­sundis hirmkalli sportauto­ga tänavapiirdeid ja autosid ramminud endise riigimehe ja tänase eduka ärimehe? Või kuidas hinnata ühe endi­se riigikogulase ja ühe Eesti kuulsaima arsti ning tema ka praegu riigikogus istuva sõbra seiklusi alkoholijoobes olekus ühes Tallinna pubis? Kuna tegemist on intelligent­sete, haritud ja enamuse oma ajast arukatele tegevustele pühenduvate inimestega, kas me peame nende alkoholi tarvitamisega seotud prob­leemset käitumist väheoluli­seks? Ma ei tea, võib-olla on kõik need mainitud inime­sed tänaseks alkoholile selja keeranud, kuid tooksin nad lihtsalt näitena, et ka kallites ülikondades ja meie silmis edukad inimesed võivad olla alkoholi kütkeis, tehes va­likuid ja tegusid, mida nad ilma alkoholi osaluseta kind­lasti ei teeks. Ma ei kahtle, et suur osa neist ei ole füüsilises sõltuvuses, kuid järelikult on nende elus põhjusi, miks nad kasvõi ainult paaril õhtul kuus otsustavad pidurid maha tõmmata ja tulemused võivad olla rasked. Paljud nüüd ehk vastavadki, et aga inimene vajab ju lõõgastust ja pidurite mahatõmbamist. Kuid mida­gi on viltu, kui sellise tegevu­se peamiseks vahendiks pee­takse alkoholi. Miks oskab eestlane lõõgastuda valdavalt sellist ainet tarvitades, mil­le tulemusena võib ta istuda purjus olles rooli või rikkuda avalikku korda?

Alkoholist tulenev sõltu­vus on kaugelt suurem prob­leem, kui me endale tunnis­tada julgeme. Tegemist on kasvava ikkega, mida me kal­dume õigustama ja ilustama. Ja seda ka noorte puhul, kelle jaoks ka väiksemad alkoholi kogused võivad mõjuda häi­rivalt nende noore organismi arengule.

Alkoholiäri rikkus tuleneb liigtarbimisest

Alkoholitöösturid on tänapäeva mõisnikud, kelle kasum on seda suurem, mida rohkem rahvas joob. Lihtne ja loogiline. Inimeste liig­tarvitamisest laekuva tulu­ga esinevad nad oma maine kujundamiseks sponsoritena nii spordimeeskondadele kui lasteasutustele ja üldrahvali­kele üritustele. Alkoholiäri ühes otsas on glamuursed heategevusüritused ja spon­sorluse kaunis sära ning tei­ses otsas seda teatud mõttes „võimaldavad" sajad surma­juhtumid, rikutud lapsepõl­ved ja kuritegevus.

Andke andeks, kas ma lä­hen liiale? Kirjutamise hoos ehk paisutan üle? Aga need on faktid - 2000 surma, um­bes 70% ras­ketest keha­vigastustest, 60% enese­tappudest, aktsiisitulust mitmeid kor­di suurem materiaalne kahju. Need on arvud ühest aas­tast. Alkoholi tarvitamisega seonduvalt.

Rõhutaksin, et ma ei pea alkoholitööstuses töötavaid inimesi kuidagi halbadeks. Rünnak, kui seda võib nii nimetada, ei ole mingil moel suunatud inimeste vastu. Kindlasti on tegemist meel­divate ja arukate inimestega. Töö on töö - ju nad nii mõt­levad.

Tahaksin näha ühiskon­da, kus inimesed ei peaks rahalistel kaalutlustel valima töökohti, mis lähevad vastu­ollu nende südametunnistu­se ja eetiliste väärtushinnan­gutega. Ja sooviks ühiskonda, kus inimesed ei oleks mas­siliselt sõltuvuses ühest ai­nest (ja mitte ainult ühest), mis paneb nad osaliselt en­nast- ja ka teisihävitavalt käituma. See soov on oma­jagu utoo­piline, kuid ju ka meie esiisad kuna­gi oktoobris unistasid kät­tesaamatust vabadusest, et see teoorjus ometi lõp­peks. Meie rahva peal olev ike võib taanduda iga indi­viidi isiklikul valikul. Vaja on jõudu otsuste tegemiseks.