Viisime Vihanti sõbrad Hiiumaale
Meie esimene peatus Hiiumaal oli Pühalepas, Püha Laurentsiuse kirikus, kus imetlesime ainukest kiviskulptuurkantslit kogu Eestis ning saime ülevaate Hiiumaa vanima kivikiriku ajaloo keerdkäikudest - ehitamisest, hävimisest, taasrajamisest, sulgemisest, laohooneks muutmiseks kuni taaspühitsemiseni 1993. aastal.
Vaemla Villavabrikus tutvustasid Tiiu ja Jüri Valdma oma pereettevõtet Hiiu Vill ja nii mõnigi meie Vihanti külalistest saab edaspidi kodukandis uhkeldada kauni kootud mütsi või kinnastega.
Kassari kabel on ainuke kasutusel olev rookatusega kivikirik Eestis. Hoonet ümbritsev surnuaed kutsus avastama - sinna on maetud Johann Kölerile modelliks olnud Ilus Villem ehk Villem Tamm, kelle näojooni saame imetleda Kristusena Kaarli kirikus ning lihtsameelne seakarjus Vesingi Aadu ühes rivis mõisahärradega. Surma ees oleme kõik võrdsed.
Avastamisrõõmu pakkus ka Vetsi Tall oma tünnikujuliste kämpingutega, loomingulise sisustusega söögiruumides, kus isegi sõelast oli kujundatud kõrgdisain lambi näol ning lõpetuseks näitas lahke pererahvas ka seda, kuidas valmib nende maitsev küüslauguploomileib.
Pärast maitsvat kehakinnitust tekkis tunne, et natukene kaloreid kulutada ei oleks liiast. Ja kus saaks seda veel paremini teha kui Sääre tirbil, mis tervitas meid oma päikesepaistes kadakate ja tuulevaikusega. Vapramad rühkisid viimaste kivideni välja, et nautida rahu sellel kitsal maaribal, mis vee alla kaob, jättes mulje, et oleme tõesti maailma lõpus.
45 minutit puhkust bussis ja juba ootas avastamist matsakat maanaist meenutav Kõpu tuletorn, mis on teadaolevalt vanuselt kolmas maailmas pidevalt tegutsenud tuletornide seas. 1662. aasta ettekirjutuses seisab, et tuli olgu tugev, süllakõrgune ja vahimees ärgu tule põlemise ajal magagu! Osale meie hulgast käis 36meetrise torni tippu ronimine üle jõu, ent ometigi oli meie hulgas üks vapper ja väsimatu 12aastane Fanni, kes tegi seda isegi kahel korral!
Hiiumaa ajaloost rääkides ei saa ei üle ega ümber sellistest nimedest nagu Jacob De la Gardie, kelle valduses oli kunagi kogu Hiiumaa, ega saa rääkimata jätta ka Stenbockidest ning kurikuulsast „mereröövlist" Otto Reinhold Ludvig von UngernSternbergist.
Viimane oli kindlasti vastuoluline isiksus, kelle elu oli täis nii võite kui ka saatuselööke. Oma vabasurma läinud poja mälestuseks lasi ta rajada Reigi kiriku, mille kalmistule poeg ka maeti.
Viimaseks peatuseks Hiiumaal oli suvesoojas unesklev pealinn Kärdla, kus sõime õhtust ja tutvusime linnaga.
Loojuva päikese viimases valguses tõi praam meid tagasi mandrile. Veel tunnike sõitu ja andsime väsinud külalised nende majutajate hoole alla. Siinkohal tahan tänada kõiki lahkeid inimesi, kes pakkusid peavarju meie Vihanti sõpradele ja külalisi endid, kes oma kohalolekuga meile rõõmu pakkusid. Perekond Kiisleri juures sai peavarju Ulla Kankaala. Urve Truusalu majutas Leena MikkolaRiekkineni, tema abikaasat Jarmot, nende poega Saskat ning Leena ema Laila Mikkolat.
Bussijuht Matti Kumpula ööbis kogudusemajas Illimar Toometi perekonna juures. Vaike ja Terje Sinijärv majutasid Inkeri Stenrothi ja Ritva Ojalehtot.
MarjaLiisa Jylhä koos tütretütre Fanniga peatusid Piret Masingu ja tema perekonna juures. Taganõmmede perekond pakkus majutust Kirsti ja Matti Sämpile.
Laupäeva veetsid külalised oma majutajatega: mõni käis Riias, teised Juurimaa Tallides või tutvusid Luhtre Turismitaluga.
Pühapäeva hommikul sõpradega hüvasti jättes tõdesime, et sõprussuhted Vihantiga on kestnud kakskümmend aastat. Nii pikaajalised suhted rajanevad alusel, mis kestab edasi hoolimata sellest, et Vihanti vald lakkas eksisteerimast selle aasta algusest, ühinedes Raahe linnaga. Küllap näitab aeg, kas ka uus vald loob ametlikud suhted Märjamaaga, aga üks on kindel - Vihanti inimesed on siia alati oodatud ja alati teretulnud.
