Vilistlane Erika Arimäe: Puurmanit külastan paar-kolm korda aastas
Puurmani lähedal on minu lapsepõlvekodu ning minu koolitee kulges kohalikus keskkoolis, mille lõpetasin 1972. aastal. Minu klassijuhataja Aino Freiberg oli väga tasakaalukas, rahulik ja hooliv inimene. Oma ainet, milleks oli ajalugu, tundis ta ülihästi ning suutis selle meile põnevaks ja atraktiivseks teha. Puurmanit külastan paar-kolm korda aastas. Käin alati läbi ajaloolisest pargist, vaatan renoveeritud lossi ja meenutan vanu häid aegu. Sel suvel möödus keskkooli lõpetamisest 40 aastat ning saime lennuga kokku üle pika aja.
2. Millega praegu tegeled? Räägi oma perest.
Pärast keskkooli lõpetamist läksin õppima Tartu meditsiinikooli. Praegu töötan Rakvere kiirabis, ja seda juba viimased 30 aastat. Minu igapäevatöö seisneb erakorralise meditsiiniabi andmises. Tänapäeva kiirabiõde brigaadijuhina peab end pidevalt täiendama, osalema treeningutel, olema heas füüsilises vormis. Selles mõttes on nõudmised võrreldes nõukogude ajaga muutunud. Kiirabibrigaad on kolmeliikmeline ja see eeldab head meeskonnatöö oskust. Varustus ning tehnika, mida kasutame haigete abistamisel, on kõrgtasemeline.
Olen 33 aastat abielus olnud. Mul on kaks tütart: mõlemad on pedagoogid. Vanem tütar on eesti keele ja kirjanduse õpetaja ning noorem lasteaiaõpetaja. Abikaasa tegeles pikka aega põllumajandusega, kuid viimased aastad on töötanud ehitusvaldkonnas.
3. Kuidas võib sinu tööst kasu olla oma koduvalla inimestele?
Minu kohustus on abivajajaid aidata nii tööajal kui väljaspool tööaega. Püüan olla võimalikult tolerantne ja olen asjatundlik, et pakkuda kõigile võimalikult kvaliteetset abi. Mina kui tervishoiutöötaja soovin kõigile head tervist ja hoidke end.
Erika Arimäe (neiupõlvenimega Mangus), vilistlane 1972