Viljandimaa terviseedendajad käisid Riigikogus uudistamas

Selle kevade esimeseks päevaks oli grupil Viljandimaa terviseedendajatel Helmen Kütiga kokku lepitud kohtumine Riigikogus. Kõo külast kuulusid sõitjate hulka allakirjutanu ja Katre Saar.

Riigikokku sisenemiseks kontrollis mundris poiss nimekirja alusel isikut tõendavat dokumenti ja masin uuris kotid läbi. Kelle peale värava andur piiksuma hakkas, pidi enesel küljes oleva metalli ette näitama. Väidetavalt pidi meie demokraatlikus riigis olema igal kodanikul võimalus sellisel moel otse tänavalt majja siseneda, kui on soov Riigikogu istungit jälgida.

Esimeseks tutvusime Toompea lossi valge saaliga, kus peeti parlamendi istungeid aastatel 1919- 1922. Tänasel päeval kasutatakse seda saali pidulike vastuvõttude tarbeks. Saali põrandat katab unikaalne villane vaip, mis on kootud ühes tükis, kaalub üle 400 kilogrammi ja suurust on 7x11 meetrit. Vaiba on omal ajal kudunud tadžiki mehed. Terves majas on kõik trepid ja koridorid kaetud vaipadega, mis summutavad liikujate sammud. Ainult vana parkett kägiseb kõndijate jalge all mõnusalt.

Edasi viis giid meid istungite saali pressirõdule, kus saime ajakirjanike toolidel istudes kuulata ülevaadet Riigikogu tööst ja maja ajaloost. Kahjuks oli all saalis teine grupp, nii ei õnnestunud meil riigikogulasete istmete mugavust proovida. Saal ise jättis oma hall-sininemust- pruun toonides esialgu unise mulje, aga kui päike välja tuli, lõid värvid kenasti särama.

Minu jaoks oli kõige suuremaks elamuseks ronimine Pika Hermani torni. Mööda kitsaid käike ja äkilisi kiviastmeid pidi keerutades üles jõuda oli paras katsumus. See-eest oli linnale avanev vaade erakordne - terve linn igast kandist nagu peo peal, ka Lasnamäe ja lennujaam paistsid kenasti kätte. Ainult vabadussammast andis pikalt otsida.

Järgnes Riigikogu infotunni jälgimine külaliste rõdult. Üllatuseks selgus hiljem, et meid näidati ka televisiooni otseülekandes. All saalis oli rahvast üsna hõredalt, pidevalt kõnniti sisse-välja. Põhiline töö käivat ju fraktsioonides ja komisjonides. Absoluutselt igal riigikogulasel on ka omaette kabinet, kus ta oma tähtsat tööd saab teha. Küsimuste esitamisel ja neile vastamisel kulus pool ajast vastastikustele viisakusavaldustele ja jutt ise oli nii ümmargune, et paari küsimuse järel ei püüdnudki enam sisusse süveneda, uudistasin niisama üle rõdu serva, kes kellega ja kus istub ja millega parasjagu tegeleb.

Kui hommikul kohvikus rõõmustasime soodsate hindade, hõrgutavate saiakeste ja maitsva kohvi üle, siis lõuna sööklas jättis tagasihoidliku mulje. Küllap oli menüüs ka peenemaid sööke, aga meile tellitud pastaroaks nimetatud makaronipudru taldrikul elustas minus mälestused nõukaaegsest koolisööklast. Kõo sööklas saab sama raha eest märksa maitsvama ja toekama kõhutäie.

Päeva lõpus külastasime Eesti Panga Muuseumi, kus giidi saatel saime põhjaliku ülevaate kõigest, mis rahaga seotud.

Oli vaheldust pakkuv päev ja tore seltskond.