VOKIRATAS veeres Hiiumaal
Et meiega Hiiumaal niisugust nalja ei juhtuks, võtsime oma giidi kaasa ja sõitsime Hiiumaad avastama.
3. augusti varavalges asusime teele, et õigeks ajaks Rohukülla praamile jõuda. Peagi olime Heltermaa sadamas ja sõna sai Katrin, kes tutvustas põhjalikult kõiki vanakurja poolt kokku kantud kivikalmeid. Järgmine peatus oli Ristimägi, mis on väike künkake, kuhu möödujad on on teinud käepärastest vahenditest ja materjalidest riste. No neid oli kõikvõimalikes kohtades, erinevates suurustes ja tegime neid meiegi.
Väike mälestusmärk on püstitatud rootslaste auks, kes olid sunnitud 1781. aastal Hiiumaalt välja rändama.
Barokk-stiilis Reigi kiriku uksed olid lahti ja me saime selle ilusa kiriku ja tema akustika ära proovida.
Edasi läks sõit Lauka poole. Seal näidati meile kätte saal, kus pidime õhtul kontserdi andma. Õhtul oli saal rahvast täis ja meie laulud-tantsud võeti väga südamlikult vastu.
Peale kontserti ootas meid ühine kohvilaud, kus kohalikud rääkisid oma tegemistest ja saavutustest.
Hommikul jätkus sõit mööda Hiiumaad. Järgmine peatus oli Kõpu tuletorni juures. Kõpu tuletorn asub Kõpu poolsaare keskosas ja on kogu Hiiumaa sümboliks. Tuletorni kõrgus maapinnalt on 36 m ja merepinnalt 102 m. Varem oli tuletorn enam tuntud Dagerorti nime all (rootsi keeles "dag" - päev; "ort" - koht või poolsaar). Tuletorni ametlik ehitusaeg jääb XV saj. algusesse, mis oli Hansa Liidu õitseaeg. Torni hakati ehitama 1505. a. Ehitus kestis vaheaegadega 26 aastat. Esmakordselt süüdati torni tipus lõke 1. augustil 1531. Kõpu majaka näol on tegu Läänemere vanima tuletorniga, maailmas aga vanuselt teise või kolmanda tuletorniga, mille tipus on pidevalt põlenud märgutuli. Tuletorni kõrgeid astmeid mööda oli tippu ronimine päris vaevaline.
Kassari linnuvaatlustornis käisid kõik imetlemas ümbritsevaid laidusid ja lahtesid.
Üks meeldejäävamaid kohti oli Sääretirp – pea 2 km pikkune kitsas maasäär. Kuna tuul oli tugev ja laine kõrge, siis viimases otsas lõi laine kahelt poolt üle sääre kokku. Teejuhatajaks Sääretirbile on Hiiumaa vägilase Leigri kuju. Leiger on ametis sillaehitusega. Legend räägib järgmist: Leiger, kes oli kunagi Saaremaalt Hiiumaale elama asunud, oli kuulus ka oma mõnusa sauna ja suurte kapsaste poolest. Just nende asjade pärast käis tema sugulane Suur Tõll sageli Hiiumaal Leigril külas. Nagu teada, ei meeldinud talle aga sugugi jalgu märjaks teha, mispeale Leiger otsustas poegadega kahe saare vahele silla ehitada. Mõeldud - tehtud. Veeti hulganisti kive kokku, päris pikk vall sai valmis, kuid Saaremaani ei jõutud. Mis sundis töid lõpetama, pole päris täpselt teada, kuid karta on, et küllap see üks väike erimeelsus vägilaste vahel oli. Silla algus on aga tänini olemas - imekaunis Sääretirp.
Leigri juures tegime peatuse meiegi ja nii mõnigi meist ronis vägilase jalge vahelt läbi. (Legendi järgi pidid naisterahvad siis paremini “käima peale” saama).
Tagasiteel külastasime veel Suuremõis lossi, kus parajasti käisid ettevalmistused järgmiseks ürituseks. Meid lubati siiski sisse ja tänutäheks laulsime lossisaalis ühe laulu.
Reis oli muljeterohke ja meeldejääv, hiidlastele suur tänu sooja vastuvõtu eest!
Hiiu vanatüdruk sirvib oma vanu fotosid ja imestab: “Imelik, mida vanem pilt, seda noorem nägu!”