Võlg on makstud!
Mille aga toob kaasa see kurbus ja see rõõm meie igaühe jaoks?
Jõuludega seoses räägitakse valguse tulemisest maailma Jeesuse näol, kes tõi inimestele sõnumi, et armastuses on kõigi ilusam ja parem viis elada. Kui ülestõusmispüha sama lühidalt seletada, võime öelda, et Jeesus armastab meid niipalju, et ta päästis meid kõigest kurjast.
Tänapäeva maailmas on loomulik laenamine ja liisimine selleks, et ilusasti ja toredasti ning tihti ehk isegi üle oma võimete elada, sest on ju kombeks ikka meil kõiges püüda naabrist parem olla. Nii on saanud ka väljendist "võlg" mõiste, mida kasutatakse eelkõige rahaasjadest kõneldes. Oleme laenajale võlgu selle hea eest, mida tarbime, seda jaokaupa tagasi makstes. Kuid seda väljendit on vanal ajal kasutatud ehk natuke teises tähenduses ja pigem selleks, et tähistada tänuvõlga kellelegi, kes on olnud hea meie vastu, ja seda mitte meile raha laenates.
On ju ka vanasõna, et võlg on võõra oma, ja nii see ka on, olgu see siis materiaalne võlg või tänuvõlg - iga võlg ootab tasumist, tagasimaksmist.
Miks aga kõnelda Jeesuse kannatamiste, surma ja ülestõusmise juures võlast? Eks ikka seepärast, et Jeesus on oma surma ja ülestõusmisega tasunud meie patuvõla ja seeläbi on meil inimlastena võimalus andeks saada oma patte, mida me oma mõtete, sõnade, tegude ja head tegemata jätmistega igal päeval eneselegi teadmata võime teha.
Oleks ju suurepärane, kui me ühel ilusal päeval saame teate, et meie arvele laekub igakuiselt just täpselt nii suur summa, et meie kodulaen ja autoliising ja kõik muud järelmaksud saavad tasutud, kui me vaid sellesse usume ning kui oleme valmis ikka ja alati püüdlema selle poole, et armastada.
Jeesus ei ole küll meie liisinguid maksnud, kuid ta on tasunud oma eluga selle eest, et meile avaneks võimalus kogeda rõõmu ja armastust ja rahu. Ja mitte vaid niikaua, kui liisinguperiood kestab, vaid igavesti.
Kui ei oleks kannatusi, siis on keeruline kogeda ka seda, mis on rõõm. Ja ega me enne ei oska ka hinnata võlgadeta elamist, kui me ei ole omal nahal järgi proovinud võlgu elamist. Kuid usun, et enamus meist eelistaks siiski elamist ilma võlgadeta, kui ehk, siis vaid elades tänuvõlaga, mida saame tasuda oma kaasinimestele head tehes.
Me ei pea muretsema enam seepärast, kui patused oleme, vaid peame vaid mõistma, et oleme patused, kuid meie võlg on makstud ja võime vabaks saada sellest koormast, mis meie õlule koguneb, kui pattu teeme. Jeesus on surnud oma sõprade eest - meie eest -, et me juba siin maa peal võiksime kogeda taevalist rõõmu ja armastust. Peame vaid mõistma, et on vaja armastada.
