Hea Koigi valla rahvas!

On ju targad sőnad sel kuulsal kirjamehel. Häid mőtteid tasub teistele edasi anda. Ja mina Koigi vallavolikogu liikmena ja Koigi pőhikooli direktorina tahan seda teha. Häid mőtteid pole mőtet raisata ühele ainsale inimesele ja targa mehe ütlusekohaselt soovin ma neid teiega jagada. Usun, et kindlasti ei ole minu kolleegil, Tiinal, midagi selle vastu, kui tema luuleread toon lugemiseks ja mőtlemiseks teile Eesti Vabariigi ja Koigi valla aastapäevaks. Tődemaks seda, et hea on elada seal, kus elad ja tunda rőőmu sellest, mis sul on.

Nagu ütleb mu tütrepoeg: „sini-must-valget keelt“  kőneleval maal on täitumas uus aastaring. Iga aasta Eestimaal vőib jutustada meile palju. Ei pea vast see olema nii ametlik  faktide, arvude rida… Olgu see ühe aasta jutustus meie Koigist, meie koolist suure Maailma taustal.

 

On sünnipäeval kombeks meenutada läinut,
mis keegi aasta jooksul kuulnud vői ka näinud.
Nüüd minevikku läheme ja korraks seisatume…
Liiv öelnud, et siis tulevik ei olegi nii tume…

Ka aasta tagasi me elasime hanges,
lund kühveldades kõigil seljad olid kanged.
Siis järgnes uputus ja Islandi vulkaani
tuhk jõudis otsaga pea meie Eestimaani.

Ent Koigi mõisamaja tunda võis vaid uhkust,
et kool siin püsinud, ei aastakestki puhkust.
Pea terve sajand juba, pidu peeti äge,
tõid mälestused meile tulevikuks väge.

Küll kevad koolist viis me viimse suure lennu,
tõi suvi kaasa põnevuse, töötamise innu.

Kool lülitati mängu „Unustatud mõisad”,
me plaanid selle puhul olid üsna võimsad.
Kõik sujuski, meil oli külastajaid sadu,
kes giidi abil käisid Grünewaldti radu.

30 kraadi juulis suurendas vaid indu,
(poes aga eurohirmus kőrgendati hindu).
Me unustatud mõis sai tuntuks üle ilma-
tal Ecuadorist Koigini hoiti peal silma.

Kuum suvi näitas kőikjal oma tõelist marki:
torm laastas Virumaad ja Koigi mõisaparki.
Globaalsed õnnetused tabasid planeeti,
kõikvõimalikke abisid siis tähtsaks peeti.
Kolmkümmend kolm jäi Tšiili kaevurit maa alla,
paar kuud läks enne, kui nad päästeti sealt valla.
Ja hädas Venemaa, kus põles palju metsi,
meilt Eestist said nad voolikuid ja mitu spetsi.

Kool algas, 10-aastaseks sai meie spordiklubi,
see vippe kokku tõi, ei keegi üksteist klobi,
sest staadion uus tuli välja nõnda uhke,
kuid kiidusõnu me väärinuks ehk rohkem…

Sai őppekäike tehtud Nurmsis, Järva-Jaanis
ning uisutamas Tartus, kus mõni jääle maandus.
Ja Tallinnas kool sattus otse telepurki,
kui muuseumisse sőidul troll toksas bussi nurki.

On populaarsust kogunud me mõisahoone:
kontserte kuuldud, Listrat, prantsuse šansoone,
kongresse, õppusi, peosööke, üritusi-
kőik, maksmaks kinni ehituse kulutusi.

Detsembris Monikaga pidasime võitlust,
üks päev ei olnud juttugi me kooli sõidust.
Lund aina sadas, sadas, avariisid ridu,
kuid see ei takistanud meie jõulupidu.

Projekti toetuseks said kőige rohkem raha,
hea töö eest Koigi Spordiklubi - pole paha -
On külaselts edukas Sõrandus ja Prandis-
viis miljonit pea Järva maakond kokku andis.

Sent, kopikas, kroon, rubla, euro - kõik segi,
ei aita meid kalkulaator ega taevavägi.
Eks oma huumoriga üle olge kőigest
ja tänutäheks saad mu õnnesoovid… kõigest.

Kőigest sellest oleks ma tahtnud teiega rääkida, aga mitte nii ilusas luulekeeles. Mu mőtted oleksid teieni jőudnud meheliku lihtsusega.

Soovin kõigile ilusat vabariigi ja valla aastapäeva!