Võõrkeelte õpetajad käisid metoodikapäeval talus
Kui sinna piiluda, siis tunnetad koheselt, et oled sattunud justkui vene külla, kus muinasjutu Jemelja ahjul lesis ja präänikuid-barankasid mugis, kus erineva suurusega potihargid ahju najal justkui ootavad oma järjekorda ning paluvad koos värviliste potikestega ennast ahju panna. Seal tahaks kohe pingile istuda ja kutsuda muinasjutulise seene varjust Metsavanakest, kes täidab kõik soovid.
Vene taluõuel asuv vene tareke on tükike vene kultuurist, kus on võimalik näha Hohlomad - maalitud puidust nõusid, Gzheli - sinise ja valge värviga maalitud portselanist nõusid ning kuulata lugusid slaavi kultuuri pärandist ja traditsioonidest.
Vasak käsi südamel
Selles suurepärases kohas, esimesel sügisvaheaja päeval, 24. oktoobril, toimus Tabasalu Ühisgümnaasiumi võõrkeelte õppetoolil metoodikapäev teemal "Võõrkeelte populariseerimise meetodid tänapäeva tingimustes", mida aitasid korraldada MTÜ Õppe- ja Arengukeskus EVA-Studiorum ja MTÜ Kunsti ja Kultuuri Selts Hohloma.
Vene rahvarõivais soolaleivaga, kummardades kolm korda, võttis meid vastu vene talu perenaine Ljubov Petrova. "Perenaine oli sõbralik ja külalislahke, tervitades meid venepärase kummardusega ning õpetades seda ka meile.
Sattusin esimest korda venepärasesse maailma" - nii sai alguse inglise keele õpetaja Teele-Rahel Talani tutvumine vene kultuuriga. Vastavalt vene kummardamise traditsioonile asetatakse vasak käsi südamele.
Kummardades keerab perenaine parema käe peopesa sissetulija poole, mis tähendab: kogu südamest võtan Teid vastu, minu süda on Teile avatud.
Maja-muuseumis, kus sündis ka taluperenaise ema, saime teada tavalise vene pere ajaloost ja traditsioonidest.
Oma vanaema ja vanaisa auks oligi loodud see muuseum, et ei ununeks traditsioonid ja ei kaoks pärand. Seal on vene ahi, mille peal on lambanahast kasukas ja laste nukunurgake, ning akna all laud, mille peal seisab petrooliumilamp. Perenaine meenutab, et sel lambil oli väikese majaka roll, mis hõõgus aknal, kui nad õhtul koju naasesid ning mille süütas vanaema. Ja nad teadsid, et kodus ootab neid samovar kuuma teega.
Samovari kultus
Teejoomine on suur ja oluline osa vene kultuurist. Samovari ülespanemine on kunst, mida tuleb õppida pikka aega ning isegi mitte iga vene juurtega inimene ei tea, kuidas see käib. Perenaine rääkis ja näitas meile, kuidas seda pannakse. Me saime teada, milleks on samovarile vajalik saabas ning saime seda ka proovida. Teed tehakse ehtsas samovaris ja selle juurde käivad kindlasti präänikud, pirukad ja barankad. Teed valas ainult maja perenaine, lausudes igale külalisele häid sõnu.Teejoomine ei olnud lihtsalt janu kustutamine, vaid teejoomise juurde käis kindlasti ka jutuajamine ja uudiste vahetamine. Tee joomise ajal tekkis õpetajatel vestlus sellest, mida saaks teha, et õpilastel ei kaoks huvi õpitava võõrkeele vastu.
Igale õpetajale oli eelnevalt antud ülesanne mõelda ja põhjendada üks meetod, mis tõstaks huvi õpitava võõrkeele vastu, olgu see siis saksa, inglise või vene keel. Leidus väga huvitavaid variante: teatrite külastus, ekskursioonid, tunnid muuseumis, laulude õppimine, grupitöö, festivalide ja konkursite läbiviimine, keeleprojektid jne. Ka maja perenaine Ljubov ei jäänud kõrvale ning pakkus oma meetodit.
Iga õpetaja valis kollektsioonist ühe vene rahvarõiva kostüümi, ning pani selga. Tähtis vestlus asendus vene muusika saatel moedemonstratsiooniga, kus esinemise käigus lisandus kostüümile ka lugu. Me kuulasime suure huviga, et vene rahvariiete keskseks elemendiks on sarafan ehk pikk vene pihikseelik. See on unikaalne ja väga kaval riideese, kuna sobib selga igasuguse kehakujuga naisterahvale. Näiteks ei õmmeldud pulmariideid igale neiule eraldi, kuna see oli küllaltki kulukas.
Pulmariided anti edasi põlvest põlve ja need sobisid nii pikale kui ka lühikesele, peenikesele või korpulentsemale.
Pikkust sai kergesti reguleerida õlapaelte abil ja lõige varjas kõik keha ebatäiused. Vene keele õpetaja Jana Loomik: "Hohloma talus oli siiras, elurõõmus ja avatud perenaine, kelle hingesoojus kandus südamest südamesse.
Tema rõõm tutvustada venepärast elu ja kombeid oli tõeliselt nauditav. Kõige rohkem elevust tekitas 19. sajandi vene neidude ja naiste rahvariiete moedemonstratsioon.
Perenaine andis soovijatele sobivad riided ning naised said veidi eputada kolleegidest publiku ees. Saime ka teada, miks need riided just sellised olid. Väga mugavad ja ilusad."
Ma arvan, et see oli tõeliselt töine päev, mis lõppes piduliku tegevusega. Nagu kirjutab Sigrid Mets: "Minule andis see koolitus väga hea ülevaate vene kultuuri- ja keele ajaloost. Kindlasti olen nüüd pädevam edasi andma aspekte vene kultuuri kohta."
