Vormsi rahvatantsijad Mehhikos II: tegelikult olid korraldajad meie turvalisuse pärast mures

Esimese osa leiad SIIT.
Tulacingo on väike ja sõbralik linn. Seal ei rääkinud meile keegi midagi turvalisusest ega sellest, kas, millal ja kus me võime ringi käia.

Olime hämmingus kui selgus, et tegelikult olid korraldajad meie turvalisuse pärast mures. Ühest linnast teise sõites ei olnud lubatud teha teel mitte ühtki peatust ning linnas pidime liikuma võimalikult ühes grupis. Tee ääres nägime hambuni relvastatud sõjaväelaste teesulge. Sõjaväelased, politsei kui ka turvateenistused valvasid kohti, kus tuli maksta teemaksu.

Veracrusis, Mehhiko lahe ääres, kus pidavat üle lahe Columbiast narkootikume ja «probleeme» toodama, olid tänavatel üsna tavapärane näha patrullautot, hambuni relvastatud, maskides ja laskevalmis meestega. Alguses tundus üsna õõvastav, kuid harjusime peagi ja õnneks meie midagi ohtlikku ega ekstreemset nägema ei pidanud.

Mehhiko liiklus on nagu lõunamaades ikka. Meie jaoks kummaline kogemus oli näha liiklusfoori punase tule ajal autode vahel tegutsevaid kloune. Tundus, «et klounid ei ole seal loetud», nii eluohtlik tundus olevat nende tegevus. Aga see meeldis liiklejatele ja autoaknast ulatati neile ikka tasu ka. Ja mis seal salata - meie üllatuseks need klounid keda nägema juhtusime jäid meist maha täie elu ja tervise juures.

Täiesti omaette vaatepilti pakkusid ka kohalikud elektrisüsteemid. Imestasime ja mõtlesime, et küll peavad ikka targad elektrikud olema, kes sellistest sasipundardest midagi jagavad.

Majutus oli tasemel, meil õnnestus ööbida nii väga luksuslikes tingimustes kui ka tagasihoidlikumates, kuid lõppkokkuvõttes oli väga mõnus.

Eredamalt jäid meelde Puebla hotell, kus nautisime tõelist luksuslikku teenindust ja saime juua ilmselt maailma parimat margaritat. Suur oli üllatus, kui bussis tšiili muusikud meie «Röövlilugu» mängisid. Käigu pealt õpetasime neile ka laulusõnad selgeks ja nemad õpetasid meile oma laulu.

Väga tore oli teiste rahvaste tantsude õppimine ja meie Eesti folkloori õpetamine. Lõpuks kui kõik koos suurel kontserdil Tõmba-Jürit tantsisime ja saal vaimustusest rõkkas, oli ikka tõepoolest hea tunne.

Päevad olid tihedad ja huvitavad ning selleks ajaks kui kogu festivali rühmadele ühine suur pidu oli ette nähtud, olime juba nii väsinud, et pidutsema jäid meist vaid vapramad. Siiski saime osa õpetusest kuidas kohalik õlu pidavat olema kõige maitsvam. Meie mõistes tavalisele heledale õllele lisavad nad näputäie tavalist peenikest soola, mis siis pidavat õlle maitse eriti esile tooma ja kui oled eriline gurmaan, siis läheb õlle sisse ka paar tilka laimi.

Oma tequila, kaktuse viina üle on nad eriti uhked ja selle pruukimine on kohe päris rituaal, mida näidati meilegi. Kelner võttis kohe fotoaparaadi välja, et vaadata, mis nägu üks teiseltpoolt maakera pärit inimene teqilat juues teeb. Aga meie saime muidugi hästi hakkama ja ega ta mingeid erilisi kaadreid ei saanud ning kerge pettumus oli ka kaameramehe näost näha. Üllatusi oli mitmesuguseid. Näiteks ei ole seal wc ukse peale sugugi mees ja naine või muu eurooplasele tuttav märk joonistatud, vaid hoopis kuu ja päike. Loomulikult oli meie esimene mõte, et naisterahvas peaks ikka sellest uksest sisse minema, kuhu on päike joonistatud aga võta näpust. Õnneks märkasid kohalikud meie kimbatust ja hakkasid kiiresti hüüdma luna, luna, mis tähendas kuud ja segadus sai lahendatud.

Alguses oli harjumatu, et mehhiklastel nagu lõunamaalastel ikka, pole eriti kiiret ja ega kõik ei peagi kella järgi käima. Meie siinpool maakera muudkui kiirustame, aga võib-olla peaksime hoopis õppima lõunapoolsetelt rahvastelt asju palju rahulikumalt võtma.

Mehhiko loodus on ikka väga teistmoodi kui meil. Kujutage ette kõiki neid potililli ja kaktusi, mida me hoole ja armastusega püüame kodus potis kasvatada, õitsemas ja lokkamas vabas looduses viljakalt ning kirevalt. Palmipuud, laimipuud ja granaatõunapuud olid meie teel tavalised. Peale selle veel kohvipuud, banaanipuud, kookospähklipuud ja mis kõik veel.

Nägime ka suitsevat vulkaani, mis õnneks väga tihti endast märku ei andvat.

Linnapargid on Mehhikos väga kaunid ja kohalikel on kombeks koguneda pühapäeviti parki ning lõbutseda, tantsida ja muusikat kuulata. 

Meie programm oli nii hästi korraldatud, et saime näha ka erinevaid Mehhiko piirkondi. Kui olime juba pea kahe tuhande meetri kõrgusel merepinnast, selgus et pillid ei taha enam õiget häält teha ja neid on vaja tihedamini häälestada.

Ja kui Mehhiko lahe äärde jõudsime, siis saime ikka tõeliselt harjumatult niisket kliimat tunda. Lisaks soojus - nii et toast väljudes oli hetkega nahk märg.

Vaatamata üsna tihedale programmile saime Mehhiko lahes ujumaski käia. Aga jah, vesi oli soe nagu vannivesi ja mingit jahutust see küll ei pakkunud. Ujujaid oli vähe. Pärast kuulsime, et kohalike jaoks oli vesi veel külmavõitu.

Vaatamisväärsustest jäi meelde Ladina-Ameerika suurim kirik, kus oli ilmatusuur orel, mida legendi järgi polevat kunagi mängitud. Orel on nii suur, ja et kui seda mängida, siis pidavat kirik kokku kukkuma.

Meile räägiti, et keegi pole veel julgenud sellega riskida ja kirikus mängitakse teist, natuke väiksemat orelit, aga see kõlas ka väga kaunilt. Kogu meie Mehhiko-reisi kohaliku kultuuriga tutvumise tipphetkeks, peale vapustavate kontsertide, olid kahtlemata iidse tolteekide linna Teotihuacan'i külastamine. Juba saabudes rabasid meid hiigelsuured agaavid, kaktuste allee. 

Teotihuacan asub umbes 50 kilomeetri kaugusel Mexico Cityst ja seda paika tuntakse kui iidset püramiidide linna, kus «inimene saab jumalaks». Emotsioon oli võimas. Suurim on päikesepüramiid, mis on ehitatud 100. aastal. Linnsüda on pärit 450. aastast ja on kantud Unesco maailmapärandi nimekirja. Ja tõepoolest seal seistes tunned, kui suur ja võimas on maailm meie ümber, kui vähe me sellest teame. Püramiidide juures saime kogeda ka kohalikku «tänavakaubandust », mis oli eriline ja põnev.

No põnev ikka kui hüütakse, et ostke viimaseid maiade kalendreid, maailmalõpp on tulemas! Ja iga kaupmees ütleb, et see hind on ainult sulle. Kui sa ei tingi, siis on see neile lausa solvav. Tunned ennast küll uhkelt, kuid tunne läheb veelgi paremaks, kui tingides selgub, et pakutud asja on võimalik pea poole odavamalt osta.

Meie Mehhikos veedetud aeg oli fantastiline ja saime palju uusi sõpru.

_____________________________________________________________________________
Vormsi Rahvatantsurühm tänab kõiki sõpru ja toetajaid, tänu kellele meie kultuurivahetus teoks sai:

• Eesti rahvuslik folkloorinõukogu
• Profr. Alejandro Camacho González
• Eesti kultuurkapital
• Vormsi vallavalitsus
• MTÜ Läänerannik
• Laura Liinat
• Urmas Pau
• Heli ja Anti Nöör
• Laura Linnaks