Võrumaa mees Priit Süüden
Priit Süüden (45) elab perega Võru külje all Väimelas ning juhib kolmandat koosseisu Võru vallavolikogu. Seepärast pole teda ka kolmapäeviti Peetris kohal – siis on tal Võrus vastuvõtuaeg ning ta korraldab kodukandi elu ja tegemisi. Esmaspäeva hommikul viib ta tütre Tartusse kooli ning sõidab ise Peetrisse – tööle, juhtima Kareda valla suurima töötajaskonnaga ettevõtet. Kui esimesed poolteist aastat oli Süüden lihtsalt tegevjuht, siis veebruaris 2011 täitub aasta ka juhatuse liikmeks olemisest. Hariduselt on ta EPA lõpetanud agronoom, põllumajandusega on tihedalt seotud olnud alates 1991. aastast, mil asus juhtima Väimela põllumajandusettevõtet. Kuulus ka ettevõtte omanikeringi, kuid mingil hetkel loobus ja otsustas puhata. Oma sõnul kauaks talle seda puhkust ei jätkunud: “Mulle helistas juunis 2008 Vahur Veermäe, kes teadis, et ma olen vaba, ning tegi ettepaneku tulla ettevõtte tegevjuhiks ning kutsus ühtlasi kanti vaatama. Ega ma enne seda Peetrist suurt midagi ei teadnud – Taso Veerega olime küll ammused tuttavad, kuid muidu oli koht ikka täiesti võõras. Pärast Vahur Veermäe telefonikõnet võtsin atlase välja ja otsisin üles, et kus täpselt see Peetri siis asub. 8. juulil 2008 asusin tööle.“
Vaikne tegutseja
Tutvumine Kareda vallaga toimus tasa ja targu – nii nagu ettevõtte juhtiminegi. Kuigi Heino Prins tegi talle autoga vallas tiiru peale, ei saanud esimese tiiruga veel midagi selgeks. Sisseelamist kiirendas mehe sõnul see, et kohapeal kõik toimis juba enne tema tulekut ning ta saavutas spetsialistidega kiiresti ühise keele. Ta ei pea end ka revolutsionääriks, kes hakkab kiiresti seni tehtut lammutama, vaid peab ettevõtte juhina tähtsaks, et kõik firma töötajad mõistavad, et ajavad ühist asja ning otsuseid langetatakse kõigi hüvangust lähtuvalt – mida paremini läheb ettevõttel, seda paremini läheb ka selle töötajatel. „Ei ole nii, et minu arvamus on see ainuõige ja teistel on vale arvamus. Probleemide korral istume kõik koos ja arutame, milline lahendus oleks kõige tõhusam.“
S..ahais või leiva lõhn?
Olulisi erinevusi Väimela ja Peetri ettevõtte juhtimisel Süüden ei näe: “Nii palju on vahet, et siinne ettevõtte on umbes poolteist korda suurem – nii karja kui ka põllumaa poolest. Probleemid on sarnased igal pool – kvaliteetse tööjõu puudus. Küsimusele, kas tean kedagi, kes tahaks lauta öövahiks tulla, pidin eitavalt vastama. Ema lapsepõlvemälestustest tean, et töö laudas on raske. Ettevõtte juht kinnitab mu aimdusi: “Töö on ju vahetustega, hakib päeva ära. Noored koolilõpetajadspetsialistid lähevad pigem Soome kui tulevad lauta tööle.“ Probleemiks on ka teede puhas hoidmine ajal, kui põllud on porised ja sõitmist põllult asfaldile palju: „Oleme sellest täiesti teadlikud ja traktorijuhtidele on ka korduvalt südamele pan-dud, et nad seda jälgiksid. Meil ei ole praegu head lahendust sellele ja eks ta taandubki lõpuks töötegija hoolsusele ja südametunnistusele.“ Kaks ja pool aastat on hinnangute andmiseks ühest küljest liig lühike, teisalt jälle piisavalt pikk aeg, ütleb Priit Süüden. End kiitma ta ei kipu, kuid alluvate kohta häid sõnu jätkub: „Kõik taandub ikkagi sellele, et ettevõte toimis, siin töötavad asjalikud ja tublid inimesed. Mul ei olnud vaja siin hakata suuri ümberkorraldusi tegema.“ Kui palun esile tuua midagi, mis on konkreetselt tema juhiks olemise ajal muutunud, ütleb ta mõtlikult: “Tähtis on, et oleme suutnud säilitada selle, mis juba eelnevalt on tehtud. Mõnevõrra oleme suutnud uuendada tehnikat, mis on aidanud tööd tõhusamaks muuta.“ Esile toob ta 1,3 miljonit krooni maksnud sõnnikulaotaja, mis tegi sõnniku laotamise protsessi oluliselt kiiremaks.
Sõnniku laotamisel on kindlad reeglid, mis käivad loodussäästliku põllumajandamisega kaasas. Seega, kõik, kes „leiva lõhna“ peale nina kirtsutavad, võtku teadmiseks, et sõnniku laotamine on keelatud 1.12.–1.04. ning seda ei tohi laotada lumele ega külmunud maale. Põllule aunadesse seda küll veetakse, kuid laiali laotamisega on tarvis nüüd aprillini või lume sulamiseni oodata.
Süüdeni sõnul on mineraalväetised väga kallid, seevastu sõnnikust on nagunii vaja lahti saada ning tulevikus soovitaksegi kõik põllud saada väetatud n-ö oma sõnnikust. Praegu kasutatakse küll ka mineraalväetisi, kuid tunduvalt vähem kui varem, sest ettevõte suudab sõnnikut kui väetist paremini väärindada.
Läbimõeldud investeering
Tagasivaatena 2010. aastale nendib Priit Süüden, et see oleks võinud olla parem. Seekord oli „paha poiss Oleks“ poolteist kuud põuda, mis kahandas saake ning vähendas saadava piima kogust. „2010. aasta esimene poolaasta tõotas head saaki, kuid põud pani põntsu ning me pole siiani saavutanud piimakogust, mis meil oli enne seda,“ nendib ta.
Kui palun võrrelda 2009. ja 2010. aastat, siis teatab mees, et piimatootmises olulisi erinevusi polegi: „2009. aastal oli toodang parem, kuid hind oli kehvem, 2010. aastal oli toodang kehvem, kuid hind oli natukene parem. Seega kokkuvõttes on enam-vähem sama seis. Midagi priisata ei ole, investeeringud tuleb korralikult läbi mõelda ja kulud on kokku tõmmatud, kuid lipsu asemel nööri kaela panna põhjust ka ei ole,“ muigab Süüden lõpuks. Piim annab 90 protsenti ettevõtte sissetulekust, sestap pole imestada, et just selle valdkonnaga on seotud suurimad uuendused järgmisel aastal. Peetri Põld ja Piim on andnud PRIAsse taotluse Peetri suurfarmi täielikuks rekonstrueerimiseks. Tulemuseks peaks olema Aravete laudale sarnane robotlaut. Kui veebruaris-märtsis saadav vastus on jaatav, lüüakse juba aprillis kopp maasse ning sügiseks peaks laut valmis olema. Halb uudis on, et robotlauda valmimine tähendab kuni 15 töökoha kadumist. Positiivne aga, et inimlikke eksimusi on vähem ning piimatootmine on paremini korraldatud. „Muidugi oleks võimalik jätkata ka vanaviisi, sest robot tasub end ära umbes viie aastaga, kuid ma ei pea seda õigeks. On neid ettevõtteid ka, kes on otsustanud vegeteerida nii kaua, kui lastakse, ja siis ära lõpetada, kuid ma olen otsustanud, et mõistlikum on ajaga kaasas käia,“ lisab ta.
Suuri uuendusi kasvatatavate taimede sortimendis ei too ka 2011. aasta. Kuigi ettevõtte juht ütleb naljaga pooleks, et „ära iial ütle iial“, ei usu ta, et järgmisel aastal Kareda kandis maisipõllud vohaksid: „Jätkame ikka teravilja, rapsi ja silo. Õnneks on tänapäeval ka ilmateade piisavalt täpne, mis võimaldab paremini tegevusi planeerida.“ Nii pole haruldased öised teraviljavõtud, kui ilmateade lubab hommikuks vihmasadu. Vanarahvatarkusi nii suur ettevõtte järgida ei saa – maht on suur ning lihtsalt ei tuleks töödega toime. Ümber ta neid tarkusi siiski ei lükka ning nendib, et aedviljakasvatajatel võib neist isegi abi olla.
