Euroopa Liit on võtnud kohustuse aastaks 2030 vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid energeetika- ja tööstussektoris 43% võrra võrreldes aastaga 2005. Kauplemissüsteemi toimima saamine (loe: CO2 hinna kergitamine ja seeläbi keskkonnasõbralike muutuste genereerimine) perioodil 2021–2030 on olnud arutluse all alates 2015. aastast Esmased arusaamad on kujundatud ning peagi on algamas läbirääkimised (triloogid) EL Komisjoni, ELi Nõukogu ja Euroopa Parlamendi vahel. Meist saab ELi Nõukogu eesistujamaa alates 2017. aasta juulist, seega saab meil olema oluline vahendajaroll Euroopa Parlamendiga kokkuleppele jõudmises.

Kauplemissüsteem hõlmab ligi 11 000 Euroopa Liidu tööstusettevõtet ja energiatootjat, sealhulgas Eestist ligi 50 elektri- ja soojusenergia-, põlevkiviõli-, tsemendi-, paberi- ja pabermassi-, telliste-, lubja- ja klaasitootjat. Lisaks 28 ELi liikmesriigile osalevad kauplemissüsteemis ka Norra, Island ja Liechtenstein. Kauplemissüsteemile on seatud üleüldine lubatud heitkoguse ühikute üldkoguse piirang ja seda vähendatakse aasta-aastalt. Näiteks aastal 2017 on ühikute üldkogus 1,9 miljardit tonni CO2, kuid 5 aasta pärast on see juba 1,7 miljardit tonni CO2. Ühikute üldkogus jaguneb suures pildis kaheks – 57% müüakse enampakkumisel ning 43% eraldatakse kauplemissüsteemi kuuluvatele ettevõtetele tasuta. Tasuta saavad need ettevõtted, kelle puhul on konkurentsioht võrreldes kolmandate riikidega, kus tegutsevatele ettevõtetele sama rangeid nõudeid ei ole kehtestatud. Kutsutakse sellist olukorda süsinikulekke ohuks. Lihtsustatult tähendab see tootmist kusagil keskkonnanõueteta riigis. Puuduolevad ühikud tuleb ettevõtetel osta kauplemisturult juurde. Näiteks elektri tootmise eest tasuta ühikuid ei eraldata ja see muudab põlevkivielektri CO2 turuhinnast oluliselt mõjutatuks. Taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrihinda aga CO2 turuhind ei mõjuta.

Kuna ühikute üldkogus iga aasta väheneb, jääb ka ettevõtetele tasuta eraldatavaid ühikuid järjest vähemaks. Selle tulemusena on ettevõtted sunnitud oma tootmiskulusid optimeerima tõhustades tootmisprotsessi ja vähendades heidet ning nii liigumegi fossiilsetel kütustel põhinevatelt tootmiselt taastuvenergial põhinevale tõhusamale tootmisele. Alati toimub see kellegi vaatevinklist liiga aeglaselt ja kellegi vaatevinklist liiga kiiresti. Fakt on see, et mitmetes katlamajades üle Eesti kütte- ja põlevkiviõli asemel kütusena kasutusele võetud biomass (peamiselt puiduhake) ning suurematesse linnadesse rajatud biomassil töötavaid elektri- ja soojusenergia koostootmisjaamu.

Teine osa ühikutest suunatakse enampakkumisturule, kus riigid müüvad oma ühikuid kõrgemalt pakkujale ning tulu laekub riigile. Alates 2019. aastast tõstetakse osa ühikuid, mis on turule nö vabalt ringlema jäänud, turustabiilsusreservi vähendamaks turul olevate ühikute ülejääki. See omakorda peaks suurendama nõudlust ühikute järele ja tõstma ühiku turuhinda. Sellest tulenevalt jääb ka kõikidele liikmesriikidele enampakkumise ühikuid vähemaks. Eesti enampakkumise ühikute kogus perioodil 2021–2030 on ligikaudu 56 miljonit – läbirääkimiste käigus võib see veel muutuda. Perioodil 2013–2020 on Eesti enampakkumise ühikute kogus ligikaudu 72 miljonit, sellest osa eraldatakse elektritootjatele tootmise ajakohastamiseks ning selle võrra on ka riigitulu väiksem. Sellel elektri tootmise ajakohastamisel on peene „juurakeelne“ nimi - artikkel 10c mehhanism.

Raha on õhus või õhus on raha

Aastatel 2013–2016 oleme enampakkumistelt tulu teeninud keskmiselt 17 miljonit eurot aastas. Seda, palju Eesti enampakkumise ühikute müügist järgmisel kauplemisperioodil tulu teenib, on väga keeruline prognoosida. Praegu on ühiku turuhind 5 eurot tonni CO2 kohta, kuid turustabiilsusreservi loomisega peaks eeldatavalt hind kerkima vähemalt kahekordseks.

Vähemalt pool enampakkumistulust tuleb liikmesriikidel kasutada selliste projektide rahastamiseks, millega leevendatakse kliimamuutuse mõjusid. Eestis läheb ühikute enampakkumistulust pool riigieelarvesse ning pool kasutatakse kasvuhoonegaaside heitkoguse teket piiravate ja kliimamuutustega kohanemiseks vajalike tegevuste toetamiseks. Näiteks oleme toetanud korterelamute energiasäästumeetmeid, väikeelamute taastuvenergia kasutuselevõttu ja küttesüsteemide uuendamist ning panustanud ka rahvusvahelisse kliimakoostöösse.

Järgmisel kümnendil on ettevõtetel võimalik energiasüsteeme kaasajastada ja energiatõhusust parandada moderniseerimisfondi abil. Nimelt müüakse enampakkumisel 2% ühikute üldkogusest (ligikaudu 310 miljonit ühikut), et luua moderniseerimisfond. Fondist saavad vahendeid liikmesriigid, mille sisemajanduse koguprodukt (SKP) elaniku kohta oli aastal 2013 alla 60% ELi keskmisest. Nende hulgas on ka Eesti, Läti, Leedu. Eesti osakaal moderniseerimisfondist on 2,78%, s.o ligikaudu 8,6 miljonit ühikut perioodil 2021–2030.

Järgmisel kauplemisperioodil jätkatakse ka fondiga innovatsiooni toetamiseks. Nimelt tehakse tasuta eraldatavate ühikute kogusest 400 miljonit ühikut kättesaadavaks innovatsioonifondi kaudu. Fondist rahastatakse projekte, mille eesmärk on arendada uuenduslikke vähese süsinikdioksiidiheitega tööstustehnoloogiat ja –protsesse ning taastuvenergia uuenduslikku tehnoloogiat.

Mille üle siis liikmesriigid on vaielnud? Kõige üle, mille üle saab: kui kiiresti vähenevad ühikud, kuidas jaguneb tasuta ja enampakkumisele minev osa, mis sektorid saavad tasuta ühikuid. Lihtsustatult on liikmesriikide ühes ääres rikkamad ja kiirema tempo pooldajad ja teises ääres arusaam, et tore, kui sellega nii väga tegelema ei peaks. Eestis kinnitab me läbirääkimiste positsiooni riigikogu EL asjade komisjon.